“Naine: otse ja ausalt”
Marju Karin
Jes Kirjastus, 2020
192 lk
—————-
Teate küll seda olukorda, kus võtate raamatu kätte olematute ootustega ning “ah ma natuke niisama viskan pilgu sisse”. Ning siis tõstate pilgu ja kolmandik on nagu lupsti kulunud? Jah, mul selle raamatuga just nii läks, avad ning imeb silmini endasse.
“Kas te mäletate – kunagi jooksis teles selline seriaal nagu “‘Kartulid ja apelsinid”. Mina olen naisi alati lahterdanud kringliteks ja soolapulkadeks. Ise olen loomulikult enda meelest kringel – kõike on palju: kaalu, naeru ja hullust. Magusust ja naudingut.
Soolapulgad on aga need, kes on kanged, kõvad ja pinges. Nad teavad alati, kuidas peab üks korralik naine end üleval pidama, millistes kastides elama ning milliseid väljamõeldud reegleid järgima. Ja nad teavad ka täpselt seda, kuidas kogu seda jama teistele peale suruda. Kumba te oma kohvi ja konjaki kõrvale sooviksite?”
Olin sellest raamatust varasemalt üllatavalt palju lugenud-kuulnud. Enamasti pigem kritiseerivat ja halba, kuidas raamat on sisuliselt toimetamata ning kirjavigu täis, jutt pole ka huvitav, “ma ju tean kõike niigi”. Lisaks – ei meeldi mulle isiklikus plaanis autori praegune äri ja töö. Teisalt – ma pole nüüd küll täitsa kindel, aga vist on Marju Karin käinud me firmas esmaabikursust andmas, vähemalt on mul tema olemuse ja kuraasiga koolitaja meeles, kellest on ainult meeldivad mälestused. Lisaks on Karin isiksusena mulle äärmiselt sümpaatne, st selle üldmulje põhjal, mis on eemalt jäänud. Päriselt ju inimest ei tea.
Kolmandik raamatut loetud, kogu aeg tegin märkmeid, nii vaimselt kui ka päriselt, et mitmeid lõike hiljem ära kasutada. Üsna kiirelt loobusin lõikude kõrvalepanemisest, kuna muidu oleks mu lugemiskogemus kujunenud raamatu ümberjutustamiseks. Sest tõesti, ma ei tee nalja ega liialda kui ütlen, et ikka paari lehe tagant oli jälle midagi sellist, kus oli tahtmine kaasa noogutada või autorile püstijalu aplodeerida.
“Täna tekitavad sellised arusaamad minus ainult kõhedust. Muide, siiamaani on kultuure, kus emad hoiavad oma tütreid kinni, samal ajal kui nende tütardel kliitorit ära nüsitakse. Miks? Sest nende arvates on nii õige. Mulle isegi ei mahu pähe, kui pestud peavad olema ajud ja kui allutatud ning rämedat umbluu-usku need naised on, et selliseid asju teha. Nii et palun, ärge rääkige mulle põlisrahvaste tavade juurde tagasi pöördumisest. Millegipärast on ikkagi see inimese areng liikunud positiivses suunas. Just eelkirjeldatud lolluste vältimiseks.”
Marju Karin on aus ja sirgjooneline, mulle meeldisid nii ta mõtted, seisukohad kui stiil. See läheb nüüd natuke lahterdamise valda ning oleksoloogiasse, kuid ma oma peas kujutan täitsa ette neid, kellele siinne raamat ei meeldinud, olenemata soost. Sest autor järjest käib ja tallub mööda konnasilmi, ta on saanud elus palju tappa, on end üles töötanud ning suutnud kehtestada, jäädes samal ajal ka teisi austavaks. Austades siis neid, kes ta arvates ka seda väärt on. Maailm algab kõik peale Maailma Kõige Olulisemast Inimesest, kellest siin ka palju juttu on.
“Tahes-tahtmata me usume midagi, aga ma ei võta selliseid asju tõsikindlalt ning mind ei köida oma võimalusi nende ootuste raames kahandada või lihtsalt Jumala armu istuda ja oodata. Kui sa ikka lotopiletit ei osta, ei aita sind Jumal ka. Ma usun, et kui ise oled teistega hea, oskad õigel ajal öelda “ei”, kui on jõudu, siis ka teisi aidata ning mis kõige tähtsam – mitte toppida oma nina igale poole, kuna arvad, et sinu tõde on ainuõige. Kui eelnevaga on kõik korras, oled sa tõenäoliselt juba maailma ja endaga rahujalal. Rahu ongi jõud. Rahusid on muidugi erinevaid, aga rahu, mis sa saavutad iseenda ja maailmaga leppides, on kõige mõnusam. Maailm ei ole meile võlgu, riik ei pea koguaeg meie tatist nina pühkima, lasteaia kasvataja ei ole teie lapse teine ema, kooliõpetaja ei pea tegema teie lapsest geeniust, sotsiaalsüsteem ei suuda koguaeg teiega tegeleda. Need on ikka teie endi problemid. Ja lahendavad need ainult teie endi otsustused ja valikud.”
Raamatu juurde oleks kulunud üks kriitilise pilguga (keele)toimetaja küll, ma nii põhjusmõtteliselt olen sellega päri. Samas praegune, ehk vahel tiba toores tekst on võluv ja aus, mis tegelikult minu peas läheb väga hästi kirjaniku olemusega kokku. Seega kas oleks pidanud raamatule ka mõne ilusüsti tegema – võta nd kinni. Kui keegi peaks minu käest küsima – mõne tüpo ja veidra sõnastuse oleks võinud küll sirgemaks lükata. Teisalt need mind ei seganud absoluutselt, kuna ma lugesin kogu aeg mõtet, mitte ei vaadanud väljanägemist kriitilise pilguga. Kui ma panen kõrvale hiljuti loetud Varraku kirjastatud Arturo Pérez-Reverte “Lõuna kuninganna” (muide, suurepärane raamat), siis selles tõlkeraamatus oli ikka meeletult trükivigu, paarkümmend vähemalt. Karini raamatus neid selles kontekstis sisuliselt polnud.
See raamat on imelihtne ning aabitsatõdesid täis. Mis teebki otse ja ausalt teose mu silmis võluvaks, inimesed kipuvad oma elu liiga keeruliseks mõtlema. Tegelikult on paljude asjade lahendused väga elementaarsed ning ammu teada. Ega raamatu lugemine muutnud Marju Karini äri mu silmis sümpaatsemaks, mõnes punktis jääme jäämäe erinevatele servadele. Aga ta mõttemaailm ja ellusuhtumine on ägedad ning kõnealune raamat neid ka väga selgelt esindab. Eks ta teinekord möönab ka, et ega kõike ka ise suuda ning soovi täita, mida teistele räägib. See selleks, inimesed ongi sellised. Siin on juttu elust ja surmast, seksist ja depressioonist, feminismist ja meestest. Kõige rohkem ikka naistest.
“Olen feminist ja kaitsen alati naisi, väljaarvatud juhtudel, kui nad ründavad ise naist. Ma kaitsen igasuguseid naisi ja iga kell. Kes tahab, teeb alasti pilte. Kes tahab, läheb ülikooli. Mõni teeb mõlemat ja pole vaja silmi pööritada – ei ole surma ees kumbki halvem või parem. Meie, naised, peame ka ise üksteist toetama ja hoidma. Jah, see on konkurentsis keerukas, aga muidu me vabaks ei saa.”
Kokkuvõtvalt: see raamat oli ikka tõeline üllatus, mul olid lugema asudes olematud ootused ja madal eelhinnang. Tegelikult selgus, et väga mõnus ja kiire lugemine oli, asjalikud ja konkreetsed jutud-mõtted sirgjooneliselt ning tõemeelselt inimeselt.
