Tõlkinud Krista Kallis, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022, 544 lk
Arvustas Tilda
Raamatuid, mis räägivad seentest, on palju. Mul on kodus umbes viis või seitse ja kõik nad on utilitaarsed ehk siis räägivad sellest, kuidas õige seen metsast üles leida, ära tunda (mürgise seenega mitte segi ajada), koju tassida ja siis ära praadida, marineerida või piruka sisse küpsetada. See raamat erineb neist kõigist ja ma ei suuda otsustada, millisest otsast kõigepealt kiitma hakata või äkki esmalt hoopis ära viriseda.
Aga ma hakkan kusagilt pihta. Nt sellest, et raamatus on 544 lk ning kolmandik sellest on märkused (alates lk 373) ja viited (alates lk 455), lisaks aineloen. See viitab autori laiaulatuslikele teadmistele, mis võimaldavad valida asjakohast ja huvitavat informatsiooni. Märkused ja viited on kenasti üksteisest eraldatud, kuid miks sedavõrd rohked sisulised märkused on raamatu lõpus ja mitte vahetult lehekülje allääres või osaliselt teksti sisse kirjutatud, on täiesti arusaamatu ja äärmiselt ebamugav – pöörane lappamine ja kes see viitsib?
Ka sisuliselt on raamatu ülesehitus huvitav. Mitte halb, aga omapärane. Nt proloog. Autor räägib loo sellest, kuidas ta ükskord džunglis palju tunde järjest üht puujuurt välja kaevab. Seeneniidistikuga kaetud juur muudkui hargnes, teadlane peletas tarantleid ja muudkui kaevas. Pikalt. Lõpuks teadlane sikutas välja kaevatud juurest ning tundis, kuidas maapind liigub. Kõik. Millisel teaduslikul eesmärgil teadlane metsas palju tunde külitas ja kaevas, jääbki saladuseks. Saan üksnes loota, et teadlasel mõni väärikas eesmärk ikkagi oli.
Või siis nt emajuureliste sugukonda kuuluv Voyria. Esimest korda mainib autor nimetatud taime leheküljel 26 ning teatab siis, et kõigist džunglis kasvavatest taimedest köidab teda just see, sest taim on „ … minetanud võime fotosünteesida. Sellega olid nad kaotanud klorofülli, pigmendi, mis muudab fotosünteesi võimalikuks ja annab taimedele rohelise värvuse. /—/ Fotosüntees on üks neist asjust, mis teeb taimest taime. Kuidas suudavad need taimed ilma selleta ellu jääda?
Kahtlustasin, et Voyria suhted oma seenpartneritega on ebaharilikud, … „ (lk 26). Järgmiseks meenub autorile tema kahtlus Voyria osas leheküljel 38, korraks ning ununeb nüüd juba pikaks ajaks, uuesti võtab autor nimetatud taime jutuks 6. peatükis lk 236 rääkides (lõpuks) mükoheterotroofidest (taimed, mis ise päikesest energiat ei tooda, nad saavad vajalikke toitaineid mullas laiuvatest mükoriisavõrgustikest). Kusagil raamatu lõpus on siis taimest pilt ka. Mde autor väidab, et koguni 10% kõikidest Maal elavatest taimedest on mükoheterotroofid kas kogu oma elu aja või siis vähemalt mõnel hetkel, nt nooremast peast.
St, et miks ma sellest välja kaevatud puu juurest või Yoyriast üldse. Sellepärast, et need lood illustreerivad hästi autori stiili. Vabad assotsiatsioonid ja rikkalik fantaasialend. Ta alustab ja ei lõpeta, küsib ja ei vasta, võtab mingisuguse suuna ja siis ei lähe või lõpuks ikkagi läheb, nt mõned peatükid hiljem. Mõnel juhul jõuab kohale ka, aga mitte alati. Samas, võttes arvesse, et seened ongi suures osas veel vähe uuritud osa elusloodusest, on see mõnevõrra põhjendatud – paljudel juhtudel teadlastel ongi veel vaid küsimused ja tuleb rõõmustada, sest küsimusest ju kõik enamasti algabki … Nt, helendavad seened oskavad üksteisele vilgutada. Milleks? Keegi ei tea. Seeneniidid oskavad meelde jätta sihtmärgi poole liikumise suuna. Kuidas? Keegi ei tea. Mitmes kohas mõtiskleb autor seente mõistuslikkuse üle ning võrdleb inimmõistusega, kuid see osa tekstist tundub mulle kuidagi kahtlasevõitu … Igatahes, raamat ütleb, et maailmas on umbes 3,8 miljonit seeneliiki, st siis 6 – 10 korda rohkem, kui taimeliike. Neist 3,8 miljonist on uuritud umbes 6%, kõik ülejäänud on veel täiesti uurimata (huvitav, kas see tähendab siis et ka kirjeldamata, st ka nimetamata? Ilmselt …). Ja see on kuidagi võluv.
Tänu autori heale jutustamisoskusele see teksti eespool kirjeldatud kummaline katkendlikus ja vastusteta jäänud küsimused ei häiri. Väljaarvatud ehk mütseelist rääkiv peatükk, see tundus mulle pikk ja igav. Samas nt peatükk, mis räägib LSD-st ja autori katsetustest sellega, on kirjutatud sedavõrd suure vaimustusega, et ma juba mõtlesin, et taevas, kui see kõik nii tore on, võiks WHO või kasvõi meie oma Terviseamet elanikkonnale vastavaid, khm, toidulisandeid nö väljastada, kõigile ja tasuta. Ma vaimusilmas kujutasin juba ette supiköökide moodi jaotuspunkte vm …
Kui Edward O. Wilson ütles oma sipelgaraamatus umbes, et maailm kuulub sipelgatele (ja ma usun teda), siis Merlin Sheldrake ütleb oma seeneraamatus, et maailm kuulub seentele ja ma usun teda. Seened on kõikjal. Õhk on täis seente spoore (seened toodavad aastas 50 megatonni spoore). Seened on meie jalge all, mükoriisavõrgustikud on maa sees kõikjal. Inimese nahk on kaetud seentega, seened kasvavad meie sees. Tänu seentele Coca-Cola mullitab, tänu seentele saab veini ja saia. Meenub üks lõik Gogoli „Surnud hingedest“, kus üks daam räägib teisele pitsist, mis olevat nüüd moes ja mida seetõttu kasutatakse kõikjal … St, ei hakka siinkohal tervet raamatut ümber jutustama, kuid formaalne osa raamatust on üsna ootuspärane: seened (ehitus, evolutsioon), samblikud, parasiitseened, seente osa inimeste ja taimede elus, wood wide web, psühhedeelikumid, kohustuslik kummardus roheliste ja ökoloogia suunas. Meeldisid viited kultuurilukki ning hästi põnev on peatükk, mis räägib radikaalsest mükoloogiast e sellest, kuidas või milleks kõigeks me tulevikus võiksime seeni kasutada. Iseendast räägib autor ka palju ja vist läbi selle isiklikuma osa tal õnnestubki lõpuks kõik need üsna eriilmelised peatükid siduda nii, et raamat on kokkuvõttes haarav ja huvitav, terviklik. Omalaadne hümn seentele. Justkui autori kõige peamine eesmärk oleks lugejat võluda või vaimustada, juhtida tähelepanu tervele suurele, kusagil varjus või taustal olevale maailmale ja minu puhul läks see korda. Tekkisid küll pähe pöörased pildid (ilma, et ma seeni söönud oleks) sellest, kuidas (läbi seente) kõik kõigega seotud ja sõltuvuses on. Keda teema vähegi huvitab, soovitan väga.
A, ja siis sarjast “toredaid turundamisi”. Raamatu lõpus (ja oma Instagrami kontol) lubab teadlane, et sööb oma raamatu ära. Selleks puistas teadlane oma äsja ilmunud raamatu täis vist austerserviku spoore. Seened hakkasid kasvama (austerservikud võivad väidetavalt kasvada peaaegu, et millel iganes) ning raamatut lagundama. Kui seened kasvasid piisavalt suureks, korjas autor need raamatu küljest ära, praadis ja sõi ära. Ma pole kindel, kas otse-eetris, kuid kaamera ees, muidugi. YouTube video sellest, kuidas Merlin Sheldrake oma sõnu sööb:
