Tark inimene kirjutab raamatu.
Veel targem jätab selle kirjutamata ja loeb teiste omi.
(Tundmatu sõdur)
Miks kolekirjandus?
Ilukirjandus on pailaps, kes pääseb kõikjale.
Edetabelid, kooli õppekavad, kulka, raamatublogid, telesaated, vähesed püsima jäänud kultuurilisad, aastakokkuvõtted – need kõik on Ilusa Kirjanduse päralt. Vahel harva pääseb löögile mõni teos, kus on juttu kurvast saatusest ja rängast orjapõlvest, hullemal juhul organismi puhastamisest ja uuele sagedusele tõusmisest.
Kolekirjandust ei oodata parketile ega raha lähedusse.
Kui kodumaine napilt kirjaoskaja paneb mõne peaaegu seostatud mõtte paberile, saab sellest kultuurielu suursündmus. Kui kodumaine teadlane avaldab aastaid kirjutatud populaarteadusliku teksti, ei huvita see kedagi peale raamatutäi.
Raamatutäi ronib kolekirjandusele sülle, teeb talle pai ja ütleb, et ta on elus ja nunnu. Kui kolekirjandus on loll, siis saab ta nahutada. Kui kolekirjandus on hea, siis saab ta präänikut.
Siin on kolekirjanduse kodu, kus ta võib rahuliku südamega end sisse seada ja ringi vahtida, ilma et keegi tema peale näpuga näitaks või vihaselt karjuks, et mis sa koperdad jalus, kao eest.
Ilukirjandust loeb raamatutäi endiselt hea meelega ja armastab seda väga, aga kirjutab sellest teises kohas – või jätab nende hooleks, kes kutsutud ja seatud, kelle päralt on narratiiv ja paradigma nüüd ja igavesti.