Reval Buch 2023, 184 lk.
Arvustas Tilda
Tekst raamatu kaanelt: „Sisaldab maailma juhtivate ekspertide esseesid ja intervjuusid. Michael Polland, Andrew Weil, Susanne Simard, Roland Griffiths, Jay Harman, Willian Richards, Eugenia Bone ja Louie Schwartzbergi järelsõna“
Seened on praegu moes. Stella MacCartney õmbleb mütseelist käekotte ja seenemustriga pükse, mida kannab Timothee Chalamet. Ameerika tuntud ökobränd Reformation andis välja kollektsiooni käbseseente kujutistega kaunistatud teksastest ja nii pikalt edasi.
Hakkasin praegu mõtlema, et kas ma olen kohanud seente kirjeldusi ilukirjanduses? Taimi kirjeldatakse ju romaanides küll ja veel. Seeni – suhteliselt mitte kunagi. Meenub üksnes „Älis Imedemaal“, seal on tigu, kes suitsetab istudes seene kübaral. Mis on ka mõneti mõistetav – selleks, et kirjeldada seent, tuleb laskuda kuhugi mikrotasandile, seista vaat, et põlvili, tihti ka lausa kõhuli ning kissitades oma tihti lühinägelike silmi kuhugi alla, tihti hämarusse selle asemel, et vaadata kauneid toone evivasse kaugusesse. Lisaks see, mis seal hämaruses avaldub, on sõnades raskesti kirjeldatav – liiga palju liiga peeni detaile, tõetruu pilt ilmneb üksnes makro režiimis ning kuidas siis seda näidata, kui sul on üksnes sõnad … Lisaks tekiks küsimus süžee osas – kuidas kirjutada nii, et see lugejat köidaks, kui fookus on millelgi tillukesel ja rahumeelsel, null ühikut draamat, seksi ja vägivalda … Kuigi oleneb, kuidas vaadata, see võib olla vaieldav.
Ma olen suur seenesõber, ma käin metsas seeni korjamas ja pildistamas (mul on teemakohane Instagrami konto „lonkimised“) aga ka lihtsalt vahtimas, katsumas ja nuusutamas. Mõtlen oma sellest hobist kui millestki väga jaapanilikust. Mõttes, on ju jaapanlastel tuhandeid kunstiliike, alustades savikaussi katva glasuuri mõrade imetlemisest kuni rõõmust jääda metsas vihma kätte … Tahan uskuda, et jaapani ilukirjanduses kirjeldatakse ka seeni, kuid tegelikult ma seda ei tea.
Tean, et vene luuletaja Vladimir Solouhhin on kirjutanud raamatu (kirjeldatakse kui poeetiline proosateos) seenekorjamisest „Kolmas jaht“, kuid eesti keeles seda ei ole ja vene keeles ma pole veel viitsinud. Küll aga olen lugenud populaarteaduslike seene- või muid raamatuid, milles on juttu mh seentest, esimestena meenuvad Merlin Sheldrake´i „Läbipõimunud elu“ ja Peter Wohllebeni „Puude salapärast elu“, jms. Lisaks on mul kodus üsna muljetavaldav virn erinevaid seeneteatmike sarjast umbes „söö – ära söö“. Katsetama ma väga aldis ei ole, kuigi murumuna olen praadinud ja söönud (üks kord, pole suurem asi maius), samuti olen läbi teinud kogritsate töömahuka kupamisriituse, mis peale päevi kestnud maja tuulutamist jääb ka kindlalt esimeseks ja viimaseks. Ha-ha ja kui juba – mul on lõvilaka pakk, olen kaks seent juba ära söönud ilma, et minu vaimseid võimed märgatavalt suurenenud oleks ning minu sõbranna joob mälu parandamiseks musta pääsiku tilku ning kurdab, et täielik jama ja arusaamatus – kuidas saab mälu parandada olukorras, kui tilkade võtmine meenub keskeltläbi sagedusega kord kahes nädalas …
Filmikustis näib, et on seentega kuidagi paremini (mõttes, neid vähemalt mainitakse). Esimesena meenub loomulikult Toomas Hussari „Seenelkäik“ (2012), mida olen lubanud vaadata juba ei tea mis ajast … Ja kaks nõukaaja multikat, „Operaator Kõps seeneriigis“ (Eesti, 1964) ja “Kuidas seened sõdisid Gorohhiga” (1977) aga neid on rohkem. Ja nüüd siis Louie Schwartzbergi ja Paul Stametsi film „Fantastilised seened“ (2019).
Et miks ma juba raamatust ei räägi. Sest ausalt öelda, sellest ei eriti midagi rääkida. Tegemist on filmiraamatuga ja kui keegi peaks valima, soovitan filmi, mis on kättesaadav nii Netflixis kui YouTube´is. Sest parim osa sellest, nii raamatust kui filmist rääkides, aga raamatu puhul eriti on visuaal. Raamat on väga ilus, kuid videos on kõik ikkagi veel ilusam.
Sisuliselt räägib raamat täpselt sellest, mis raamatu kaanel kirjas, kuid kõigest erakordselt ülevaatlikult, teemat tutvustades ja mitte ühtegi ühikut uut infot seal minu jaoks ei olnud. Üksnes silmailu. Artikleid on erinevatest ekspertidelt, kellest vähemalt mõned näivad mulle ka suhteliselt kahtlastena. Nt üks alustab oma artiklit bravuurikalt sellest, et tal puudub kooliharidus, ta on käinud koolis vaid mõned aastad ning seejärel tuli ära, sest koolis õppimine (ülikoolist rääkimata) häiris tal teadmiste omandamist. No, sellised elukunstnikud ajavad mulle juba eos, poolelt sõnalt, hirmu nahka … Nagu ka erinevad psühhedeelsed kujutised ja pealkirjad nagu „Transtsendentsi väravad“, „Kontakt pühadusega“ ja kontekstiliselt isegi „Mina-olemise mõistatused“.
Minu huvi selle raamatu vastu põhjustasid viimasel ajal nii uksest kui aknast sissetungivad soovitused proovida parandada oma elukvaliteeti ja no, sisuliselt sooritusi kõikvõimalikes eluvaldkondades, aga eeskätt siis otsapidi psühhiaatriaga külgnevatel aladel, seente tableti või pulbri kujul manustamisega. Ehk siis ma räägin psilotsübiinist, mille käitlemine on Eestis kriminaalkorras karistatav. See oli see, millest ma rohkem teada tahtsin, kuid sain raamatust üksnes ridamisi selgitusi, miks see praegu veel psühhiaatrias aktiivselt kasutuses ei ole ning tänavatel keelatud on. Mina oma küsimustele vastuseid siit ei saanud.
Ma ei taha öelda, et kõik, mis raamatus kirjas, on otsast otsani kahtlane. Teadlased ikka veel ei tea seentest paljut. See raamat on selgelt kokteil teaduspõhisest ja kontrollimata või sellele vastanduvast infost, mida sellisel kujul on selgelt raske eristada, nii et ei soovita või kui, siis rangelt silmailuks ja sportliku huvi rahuldamiseks. Ning selleks siis parem juba vaadata filmi.
