Kristina Kuzmic
“I Can Fix This: And Other Lies I Told Myself While Parenting My Struggling Child”
Penguin Life, 2024
240 lk
————————-
Kristina Kuzmiči “Hold On, But Don’t Hold Still” meeldis mulle väga, kus oli juttu lapsevanemaks olemisest, lastest, meestest, naistest, suhetest – elust üldisemalt. Samuti tema videolooming Youtubes on mulle väga sümpaatne, kus läbi huumoriprisma on juttu tõsisematel teemadel. Kõnealuse raamatu pealkiri võiks olla maakeeli “Ma suudan selle korda teha ning muud valed, mida ma iseeendale rääkisin oma raskustes last kasvatades”.
Eesti keeles pole kumbki neist ilmunud, stiili poolest on tegu sissevaatega ühe inimese ellu, antud juhul siis on juttu Kristina Kuzmiči pojast Lukast, kellel teismeliseeas tekivad algul tõsised käitusmisprobleemid – ning mis saab edasi, sellest raamat räägibki. Tegu pole populaarteadusega, võib-olla mingi nurga alt eneseabikirjandusega ehk.
“Vaatan oma pojale otse silma ja ometi ei näe ma teda. Ma vaatan tema sinistesse silmadesse, silmadesse, mis on olnud niivõrd täis uudishimu, naeru, energiat ja armastust, ja ometi on need nüüd kuidagi tühjad. Ma näen tema sõrmenukkidel veriseid kärnasid. Ta on jälle vannitoaplaate peksnud, püüdes tunda muud valu peale depressiooni ja ärevuse. Lähenen pojale aeglaselt ja panen käed ümber ta keha, keha mis on nüüd minu omast pikem, ümber sama keha, mis asetati mu kätele viisteist aastat tagasi, kui ta tegi must esimest korda ema. Hoian temast kõvasti kinni, kuulen tema hingeõhku, tunnen tema südamelööke, kuid ometi pole teda siin. Ma tahan oma poega tagasi.”
Kuzmiči eelmine raamat ja praegune on huvitaval kombel seotud, kuna eelmise raamat väljatulemise ajal, mil ta ka ringi tuuritas ja igalpool raamatuesitlusi tegi, tekkisidki Lukal tõsised vaimsed probleemid. Seega ühel hetkel oligi küsimus, et kas peaks jätma raamatuga seonduva pooleli ja keskenduma sajaprotsendiliselt lapsele – ning siin tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased, näiteks abikaasa Philip, kes Lukale on küll kasuisa kuid kes suudab omadega puntras kasupojaga teinekord pareminigi sama keelt rääkida kui keegi teine maailmas.
Kui rääkida diagnoosist, siis algul on lapsevanematel mulje, et nende poeg on teismeline, kes ikka katsetab piire, tahab elada elu omal viisil. Kui aga Luka käitumine ületab igasugused piirid, kus ühel hetkel on lausa vaja politsei abi, et last kaitsta iseenda eest, et kaitsta vanemaid vägivaldse lapse eest, siis ühel hetkel diagnoositakse Lukal (kliiniline) depressioon (kuna ma pole tõlk, siis pole kindel, kuidas on “clinical depression” eesti keeles), hiljem ka ärevushäire ja ATH. Meditsiini vaatenurgast on mängus erinevad nõustajad, psühhiaater, psühholoogid. Raamat räägib aga sellest, kuidas paistab kogu olukord pere poolt vaadates, kuidas selle kõigega just ema, Kristina Kuzmič, hakkama saab. Ülesehitus ongi läbi valede, mida ma iseendale räägime, neist peamine on – me suudame teisi inimesi korda teha. Noh… ega ei suuda ju küll. Abikäe saame ulatada – aga jama seest välja ronib ikka inimene ise.
Raamatus on mitmeid huvitavaid tähelepanekuid, suures osas läbi terapeutide suu, kellega Luka ja Kristina kokku puutuvad. Näiteks kui mingi hetk Kristina mainib, et tollal juba suitsiidselt lapselt sai karistuse eesmärgil telefon ära võetud, siis teeb selle peale psühholoog suured silmad ja sõnab (edasine pole täpne tsitaat vaid mälu järgi kirjutatud): “Mis te arvate, kas enesetapja enne tegu räägib kõrvaltoas olevate vanematega? Ei, ta võtab telefoni ja helistab oma sõbrale. Või mulle. Teate, kui palju kõnesid olen saanud enne enesetappu, mitu enesetappu ma olen ära hoidnud kuna mulle tuli telefonikõne hädas hingelt?”
Kui vaadata kogu seda maailma armastava lapsevanema vaatenurgast, kes näeb, kuidas tema ihu vili hädas on, antud juhul siis vaimse tõve käes vaevleb (ning ega olukord on ju universaalne, kõigil lapsevanematel on oma lastega erinevatel ajahetkedel probleemikohti) – üks suurimaid tõdesid siin maailmas on: teinekord asjad lihtsalt juhtuvad. Ka Luna vaimuhaiguse põhjust ei saadagi teada (kuigi ma olen üsna kindel, et lihtsa tõe pakkujad teavad kindlalt, milline vaktsiin või peavoolukooli programm selle tekitas). Ka ei saa me teisi inimesi ära lappida, korda teha, ära parandada. Küll aga saame me olla olemas, võtta stoilise rahuga vastu kõik rusikahoobid lapselt, teinekord hoida teda eemal lõplikke otsuseid tegemast. Rääkida hädalisega – ning rääkimine tähendab siin suuremas osas aktiivset kuulamist. Rääkimine tähendab valmisolekut, avatust, mõistvust, olla olemas ja kohal, peegeldada. Taha kalli ja pai – ning kui teine inimene ISE küsib, et mida sa asjast arvad, siis on õige hetk oma nokk lahti teha.
Samuti ei tohi ära unustada Maailma Kõige Olulisemat Inimest. Ei see pole su laps, ema või abikaasa. See oled sina ise, kõigepealt paned lennukiõnnetuses iseendale hapnikumaski pähe, siis lapsele, siis lähed teisi päästma. Kui Kristina Kuzmič sai Luka haiguse ajal 40-aastaseks, kas ta jättis oma juubeli tähistamise ära? Ei! Ta pidas sünnipäeva ära – ning kui hiljem Luka käest küsis, et kas oleks pidanud tegelikult ära jätma, siis Luka vastus oli ka kindel “ei”. “Ema, kui sa oleks oma sünnipäeva siis ära jätnud, kui mina hullumajas olin, siis oleks ma end veel sitemini tundnud, kuna minu tõttu jätsid sa ära väga olulise ürituse oma elus.” Taaskord mälu järgi kirja pandud, mitte täpne tsitaat. Aga jah – oleme ise terved, siis suduame ka teistele toeks olla.
Raamatu lõpus on peatükk Luka enda poolt, kus siis näeme, kuidas maailm paistis tema vaatenurgast. See on taaskord kuldaväärt sisekaemus – ning mida ta ise välja toob on: hobid. Kui maailm on tumemust ja tahab kokku kukkuda, siis hobid aitavad meelt lahutada, viia mõtted mujale, panevad liikuma ja tegutsema. Luka kirjeldab ka, kuidas näeb välja see, mismoodi ja miks depressiivne inimene on päevi voodis – ning hobid aitavad liikvele saada.
Kokkuvõtvalt: minu arvates on see suurepärane raamat nii lapsevanematele kui nendele, kes puutuvad kokku hädas inimestega. Ehk siis jah – raamat kõigile. Ei ole siin suuri tõdesid ja häid retsepte – on kirjeldus, kuidas üks ema aitab poega keerulistel aegadel ning äkki on sellest abi ka teistel… noh näiteks lapsevanematel. Eriti nendel, kes vägisi ja jõuga teisi tahavad korda teha. Sest üllatus-üllatus, asjad ei ole nii lihtsad. Teinekord parim abi on abi puudumine, aktiivne valmisolek ja hobuse kannatus.
