Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling
“Tanja. Milles on süüdi taburet?”
Pilgrim, 2020
240 lk
—————–
“Ma tean, et ma ei ole kunagi olnud kõige parem laulja ega ka kõige parem tantsija. Ma ei osanud kaua aega teisele häälele üle minna ja alati oli mõni tantsija, kelle jalg tõusis minu omast kõrgemale. Suure osa oma karjäärist olin keskmine, alles hiljem muutusin tugevamaks. Vähemalt ma ise arvan nii. Aga päris kindlasti tean ma seda, et olen alati olnud väga hea meelelahutaja. Ja just seda ma olengi tegema tulnud. Mulle meeldib pakkuda elamusi, teha inimeste tuju heaks ja lahutada nende meelt. See on minu kõige suurem tugevus ja mõne vale noodi või „kuke” võin endale andeks anda. Ma tean, mida ma suudan ära laulda ja millise lauluga minu hääl välja ei vea. Ma olen see, kes ma olen ja usun, et just sellisena mind ka armastatakse. Selle raamatu tarvis vanu ajaleheväljalõikeid sirvides leidsin interjuu, mille olin andnud meie kohalikule ajalehele pärast „Slavjanski bazarilt” naasmist: „Minu elu mõte on olla rõõmus ja teha ka teised inimesed oma esinemisega rõõmsaks.”
Tanja Mihhailovaga on mul omamoodi suhe kuna ma ei tea ta tegemistest tegelikult mitte midagi. Aastal 2017 kohtusin temaga Jazzkaare perekontserdil (töötasin seal fotograafina) ning see oli ülimalt äge – aga kõik perekontserdid on sellised olnud, seega see ei ütle ka suurt midagi. Tanja soe olemus on seni lavalt meeles, ning kui vahel kusagil ta fotot näen, siis ujub meeldiv emotsioon alati mälupankadest pinnale. Nii on ka selle raamatuga, olen tutvustusi korduvalt lugenud ning juba kaanepilt on nii meeldiv, kutsuv, õhkab mõnusat olemist – ja kui ükskord jäi raamatupoes raamat taaskord näppu, võtsin hea meelega selle omale lugemisse.
Pildid kõnealusest perekontserdilt (kolme fotograafi kaameratest, ka minu omast): https://www.flickr.com/photos/jazzkaa… . Ikka väga mõnus on praegu seda üle vaadata ja meenutada, kui meeldiva üritusega tegu oli.
Tanja räägibki (kirjutaja/copywriter Jaana Maling abiga) oma elust ja loomingust, sünnist kuni aastani 2020. Mu jaoks oli see kõik äärmiselt põnev, kuna jah, ma ei teadnud ju tast midagi. Kõik telesaated, kontserdid, euroviisud – mõjus kohati lausa kui ilukirjandusena. Kuid see pole isegi oluline, sest Tanja meeldiv isiksus õhkas igalt lehelt, minu jaoks on see raamat omamoodi vitamiinilaks, mis tekitas hea tuju ja oli tõeline nauding lugeda. Lisaks veel lisatud pildimaterjal, kus näeb erinevaid momente läbi aja. Seega ka tehniliselt on raamat minu jaoks täpselt selline nagu üks loovisikut tutvustav teos olla võiks – täpselt parajalt detailne ning samal ajal ka mahlakas, eluline ja särtsakas, justnagu Tanja ka ise on.
Raamatus oli mu jaoks äärmiselt palju huvitavaid tõdemusi ja olukordi, mitmed olid sarnased Heidit Kaio “Vestlused Priiduga. Lahutus” omadega. Kõige rohkem pani kaasa noogutama see osa, kus oli juttu suhetest erinevate inimestega – Tanja on abielus Mikk Saarega, samal ajal ega nad koos ei väga palju ei musitseeri, mis tähendab, et suur osa elust ongi neil eraldi, erinevate sõprade, muusikaliste partneritega. Või siis ongi aasta lõpud sellised, kus mõlemad on väga palju tööl ning teineteist kohtavad pigem harva – ja see on täiesti normaalne, mõlemad saavadki aru, et muusikute elu on selline. Hästi huvitav mõtelda, kuidas inimesed hakkama saavad, kus inimsuhtesse ongi sisse kirjutatud väga palju eemalolekut. Või siis teiselt poolt vaadates – on äärmiselt palju vabadust ja usaldust partneri osas.
Kõiki huvitavaid detaile ei jõua välja tuua, seega mainin siia vaid veel ühte. Eestlastele meeldib ikka mõtelda ja rääkida, kui sallivad me oleme – ning kui vaadata-mõtelda Tanja mätta otsast, siis tema kogemus on olnud risti vastupidine. Mitte, et oleks teda tingimata isegi vihatud, küll aga on temasse kogu aeg suhtutud ikka kui venelasse, kes “ei ole ikka täitsa oma”. Oma toore jõu ja pideva tööga on ta küll end läbi surunud ning praeguseks on olukord teistsugune. Kuid ikka väga pikka aega vaadati ta peale pika pilguga ja reserveeritult, otseselt ära ei tõugatud aga ega ikka väga ei armastatud ka.
Kokkuvõttes: mõnus ja hubane lugemine, kus igast lausest õhkab Tanja positiivset olemust. Sobib hästi lugemiseks ka siis kui temast varem (sisuliselt) mitte midagi ei tea (nagu see minu puhul oli); kui on rohkem eelteadmist, siis on kindlasti veel põnevam kulisside taha piiluda. Raamat, mis teeb hingele pai.
