Mary-Frances O’Connor, Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime. Argo 2023, Elav teadus #41
Väidet, et lein on tasu armastuse eest, olen alati pidanud läägevõitu käibetõeks, lohutavaks, aga lihtsameelseks põhjenduseks räigele valule. Ometi on see tõsi – nagu ka fakt, et koos kalli inimesega me tõepoolest kaotame osakese iseendast. Tõlkisin seda oma elu väga sünge ajajärgul ja võin kinnitada: see raamat aitab rohkem kui võiks arvata. Matusekõnelejate nämmutatud fraas „ta jääb igaveseks meie südamesse“ on ainult natuke vildakas, aga olgu. Nad lihtsalt ei tea, et kadunud inimene jääb igaveseks alles hoopis meie ajusse. Ja tuntud ütlusel, et inimene elab niikaua, kuni mõni elav hing teda veel mäletab, on – üllatus, üllatus – neurobioloogiline tõepõhi all.
Kiindumusside, mis meid lähedase külge köidab, vajab pidevalt teadmist tema asukohast. Kui see inimene ükskord sureb (ja ilmasambaks pole keegi jäänud), satubki aju täielikku segadusse: ta ei saanud ju ära minna nii, et enam kunagi tagasi ei tule? Seda infot ei suuda aju töödelda ega prognoosida, sest see jääb kogemusest väljaspoole. Võimalus, et inimest lihtsalt enam ei eksisteeri, ei allu reeglitele, mille aju on elu jooksul loonud. Mõõtmed ei kehti enam. Maailm on pea peale pöördunud.
Kui inimene kaob, siis kaugeltki mitte täielikult: ta on süvistatud ajuvõrgustikesse, igaveseks graveeritud neuronite sasipuntrasse, tühikutesse nende vahel, jätketesse, mentaalse kaardina, mis on meil olemas iga lähedase kohta. Ja mida lähedasem inimene on, seda tugevam on tema jälg neuronites. Inimestena kaardistame lähedaste asukohti oma peas asuval virtuaalsel kaardil kolme mõõtme abil. Esimesed kaks (ruum ja aeg ehk siin ja praegu) on otseselt seotud nende mõõtmetega, mida me oleme evolutsiooniliselt kasutanud toidu leidmiseks, kolmas ehk lähedus aga seondub emotsionaalse lähedusega. Kas pole siis tabav nimetada oma kalleid inimesi lähedasteks?
Kuna lähedus on mõõdik, mille abil me jälgime, „kus“ me oma suhtes armsa inimesega asume, on ajul selle inimese surma korral ja selle mõõtme kadumisel raske aru saada, mis juhtus. Aja ja ruumi puhul, kui lähedane pole kohal, usub aju lihtsalt seda, et ta on korraks ära läinud või tuleb hiljem. Aju jaoks on pole tõenäoline, et need mõõtmed enam ei kehti, et inimest pole enam siin ega praegu. Temalt vastust saamata, isegi kui me loogiliselt teame, et ta ei saagi vastata, võib aju olla veendunud, et me ei pinguta temani jõudmiseks piisavalt ega ei palu piisavalt tuliselt teda tagasi tulla.
Hormoonid, närviühendused ja geneetika suudavad üheskoos alla suruda selge mõistuse, mis teab, et inimest ei ole enam. Aju teeb kõik, mis tema võimuses, et hoida meid armastatud inimeste läheduses. Aga korraga ei asu armas inimene enam meie füüsilises maailmas, kuid pole ka kadunud, sest on alles meie ajus ja meeles. Ta on muutnud aju ülesehitust – neuronite struktuuri. Siit tuleb ka põhjus, miks on täiesti normaalne, et mõnda aega pärast kaotust näevad inimesed oma surnud lähedast tänaval kõndimas, ust avamas, ümber nurga keeramas.
Kogu maailma religioonid on ammuilma au sees pidanud soovi leida üles lahkunu asukoht ajas ja ruumis. Kuhu ta läks? Kas ma näen teda veel kunagi? Armastatud inimese surma järellainetuses tekib võitmatu soov nendeni jõuda ja see soov tekib sageli täpselt samal ajal, kui paljud inimesed pöörduvad usu poole, et mõista elu mõtet ja oma kohta universumis. Religioonid annavad vastuseid, mis leinajaid lohutavad ja leevendavad. Nad kirjeldavad tavaliselt kohta, kus lahkunu nüüd viibib (taevas, budaväli, allmaailm teisel pool Styxi jõge) ja aega, millal me neid jälle näeme (Mehhiko surnutepäev, jaapanlaste Boni festival, viimne kohtupäev). Paljudes kultuurides külastavad inimesed kalmu või kodualtarit, kui tahavad tunda armastatud lahkunu lähedust, temaga rääkida või temalt nõu küsida. Asjaolu, et nii palju erinevaid kultuure on andnud väga konkreetse vastuse, kus ja millal, võib tähendada, et sügaval soovil otsida ja kaardistada armsa inimese asukohta (soov neid näha siin ja praegu) on bioloogiline alus. See bioloogiline tõend on kusagil ajus olemas, kui me vaid teaksime, kuidas seda otsida.
Selleks, et aju saaks kaotusega kohaneda, ongi olemas leinamine kui protsess. Kuna lahkunu on leinaja ajuvõrgustikus endiselt alles, siis ei ole mingit mõtet jaurata vajadusest lahti lasta ja unustada, eluga edasi minna. Sest ta on seal, püsivalt ja kindlalt neuronite võrgustikus kinni. Leinamine tähendab igikestvat õppimist. On ajuvaba (pun intended) kinnitada inimesele, et saagu ükskord üle või tehku leinatööd. Ainus asi, mida saab teha, on kohaneda: õppida elama edasi teisenenud suhtega sinu ja lahkunud lähedase vahel.
Just seepärast ongi rituaalid nii tähtsad: hüvastijätt ja matused, ärasaatmine ja peied. Sa pead teatama sugulastele, ajama asju ja täitma pabereid. Sa näed surnukeha, füüsilist tõendit, et inimene on surnud. Inimesed tulevad kokku, see on eriline sündmus, mis jääb mällu, veel üks tõend, mis aju jaoks tugevdab teadmist: ära talle homme enam helista, sest ta ei võta enam kunagi su kõnet vastu.
Mary O’Connori raamatu keskpunktiks ongi tema kolme mõõtme (siin, praegu ja lähedal) teooria ning Margaret Stroebe ja Henk Schuti leina duaalprotsessi mudel, mis peaks asendama siiani populaarset, kuid aegunud Kübler-Rossi viie leinastaadiumi (eitamine, viha, kauplemine, masendus ja leppimine) mudelit. Siiani on räägitud peamiselt kaotusele orienteeritud stressoritest (valusad emotsioonid; kõik meenutab lahkunut jne), mida kokku nimetatakse leinaks. Uues mudelis on lisaks taastumisele orienteeritud stressorid (kõik tööd, mis tuleb teha üksinda: toidupoes käimine, remont, majapidamine jne). Taastumine tähendab kohanemist muutunud maailma, uue reaalsusega, kus tuleb teha uusi valikuid. Leinajad pendeldavad kahe stressoritepoole vahel edasi-tagasi; tähtis on mitte ainult mõtete ja tunnete sisu, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui sellest taastumine.
Kübler-Ross ja teised rakendasid algselt surmahaigetel patsientidel kirjeldatud leina faase leinaprotsessile, mis oli suur hüpe. Kuid kirjeldamine ei ole samaväärne empiirilise uurimisega. Ta kasutas inimeste hetkelist leinakogemust intervjuu ajal, et kirjeldada leinamist perioodi jooksul. Kuigi tal oli õigus kogemusliku sisu kirjeldamise osas, ei käi sugugi kõik leinajad läbi kõiki viit faasi või ei läbi neid selles järjekorras. Viis faasi ei ole empiiriliselt tõestatud mudel kaotusejärgse kohanemise protsessi kohta.
Probleem ja leinavatele inimestele sündiv kahju seisneb selles, et Kübler-Rossi mudelit peeti enamaks kui intervjueeritud inimeste leina kirjelduseks ning suhtuti sellesse kui leinamise retsepti. Paljud leinajad ei koge näiteks viha ja tunnevad seetõttu, et leinavad valesti või ei ole teinud ära kogu oma „leinatööd“. Arstid võivad öelda, et patsient on eitamise faasis, saamata aru, et faasid pole lineaarsed ning inimesed sisenevad eitamise faasi ja väljuvad sellest erineval ajal. Kokkuvõttes kogevad väga vähesed inimesed neid faase kindlas, Kübler-Rossi kirjeldatud järjestuses ning võivad seetõttu tunda end ebanormaalsena.
Kindlasti tekib küsimus, kuidas suhtuda leinamisse mõne staari surma puhul. Kas see on niisama näitemäng, sest enamasti pole me oma iidoleid näinud lähemalt kui heal juhul lavalt? Lein, mida me tunneme näiteks lemmiknäitleja või -laulja surma järel (eeldusel, et tema töö ja elu meile tõesti sügavalt korda läksid), on ju ehtne ja valus. O’Connor seletab seda nii, et kuulsused elavad oma fännide mõttemaailmas vägagi detailirohket elu ning nad ilmselgelt rahuldavad nende kiindumusvajadust. Nad on oma muusikas ja filmides saadaval, kui me vajame kedagi, kellele toetuda. Nad räägiks kinolinal nagu otse meiega. „Kuulsuse surma puhul ei leina me üksnes inimest, kes aitas meil end määratleda, vaid ka ajajärku oma elus, kuhu me ei saa ealeski tagasi pöörduda,“ ütleb autor.
Autor puudutab ka nii delikaatset teemat nagu stigmatiseerimine: me oleme endale ette kirjutanud kindlad nõuded leinamiseks. Sa pead kandma musta. Sa pead olema vait ja omaette. Sa pead olema pisarais. Sa pead näitama välja seda, teist ja kolmandat. Kui sa seda ei tee või, hoia ja keela, siis pannakse sulle seda sügavalt pahaks. ’
Ma tean, millest autor räägib: kui mu isa suri, läksin päev hiljem sõbraga kõrtsi. Tema ei teadnud, et mu isa on surnud, aga mina olin lubanud temaga kokku saada ja kodus passimine poleks kellegi jaoks midagi paremaks teinud. Ma olin täiesti tuim, füüsiliselt tuim ja kange, kõik käis minust kaarega mööda, aga ma ei tulnud hetkeks ka selle peale, et endale seda pahaks panna. Aga ma ei rääkinud sellest käigust, sest tean, et paljud oleksid seda vägagi pahaks pannud. Aju jaoks oleks ma sama hästi võinud käia Kuu peal kurke kastmas, mõõtmatu valu tuli tükk aega hiljem.
Kui te oma leinavat sõpra kuulate ja toetate, et vähendada tema leina, siis te üksnes pettute, kui ta leinab edasi vaatamata teie armastavale hoolitsusele. On eluliselt tähtis pakkuda tuge, armastust ja hoolt, kuid mitte sellepärast, et see võtab ära sõbra valu. See on ülitähtis, sest tunnistades tema valu, seda jagades ja teda kuulates tajub ta armastust ja me ise tunneme end armastavana. —
Leinaja sõbrale on proovikiviks näidata üles jätkuvat armastust ja samal ajal ka ise kogukonnast tuge leida. See on oluline, sest hoolitsemine valu kannatava inimese eest on stressirohke õige mitmel viisil. Te võite tunda end süüdi, et pole leinast rusutud ning mõelda, miks see kohutav asi juhtus tema ja mitte teiega. Või leinate ka teie ning leinav lähedane ei pruugi ise jaksata teile hetkel toetust pakkuda. Võib tunduda ebaõiglane, et tema peab saama endale kogu tähelepanu ja me tahaksime tol hetkel öelda: „Aga mina leinan ju ka!“
Ühiskondlik arvamus ütleb, et leinaja peab emotsioonidele otsa vaatama ja neist rääkima. Tunnete allasurumist ning emotsioone tekitavate mõtete vältimist on peetud halvaks, kuid see pole alati nii. Leina ignoreerimine annab mõnikord ajule, kehale ja sõpradele lisaaega. Aga kui leinal ei lubata kunagi pinnale tõusta, ei saa selle üle arutleda, seda aktsepteerida ega sellest rääkida, võib lein vaenama jääda. Samas ei tohi sellest rääkimisega ka üle pingutada: isegi parim sõber ei suuda seda lõputult taluda ja vastastikune negatiivsete tunnete heietamine viib mõlemad osalised kolinal emotsionaalsesse auku. Kuigi retsept puudub, on taas kord võtmesõnaks paindlikkus ja avatus. Olen elu lõpuni tänulik sõbrale, kes tegi seda, mida soovitab ka autor: ei käinud peale ega küsinud, vaid oli lihtsalt olemas. Rohkem polegi vaja. Rohkem ei saagi teha. Leinav inimene võib olla kurb või vihane ja see on loomulik, tema toetamine ei tähenda tema rõõmustamist, vaid (virtuaalses) käeulatuses viibimist.
Samuti soovitab autor lõpetada oleks-poleks heietamise, rumineerimise, mis oleks võinud juhtuda, kui ma oleksin varem koju läinud, ukse lukku pannud, akna sulgenud jne. sisaldab sageli tõelist või kujuteldavat rolli lähedase inimese surmas või kannatustes. Seda tüüpi mõtlemine ja rääkimine on ebaloogiline ja kasutu. Aju keskendub tõelisuse alternatiive kohutavale tõele, sest süütunne vihjab mõningasele kontrollile olukorra üle, mis on aju jaoks igal juhul parem kui täielik ettearvamatus.
Ühe lahendusena pakub autor surmamõtete vältimise asemel nende aktsepteerimist. Vältimine on tema sõnul pingutav katse minna ringiga mööda teadmisest, et surm on juhtunud. Aktsepteerimine aga lihtsalt tunnistab reaalsust ja sellega reaktsioon piirdub; see keskendub elule sellisena, nagu see on ilma lahkunud lähedaseta, ilma teda unustamata. Kogetavaga ei ole tarvis midagi ette võtta; ei ole vaja küsida, mida see või teine tunne tähendab või kui kaua see kestab. Ei mingit rumineerimist, probleemilahendust, viha ega protesti – lihtsalt tunnistamine, et asjad ongi niimoodi.
Avastasin pärastlõunati sageli, et mul on tarvis end välja nutta. Just niimoodi ma seda kogesingi – ühel hetkel klõbistasin arvutil, järgmisel avanesid lüüsiväravad ja silmad valgusid pisaraid täis. Ainsa vanema kaotamine erines ühe vanema kaotamisest sisuliselt ning viisil, mida ma ei osanud oodata. Nüüd tähendas see, et mul ei olnud enam vanemaid; ema ega isa maailmas minu jaoks enam ei eksisteerinud. Ma ei tea, kas sõna „orb“ saab kasutada neljakümnendates naise kohta, aga ma tundsin end väga, väga üksildasena.
Nende pisaravoolude ajal tõusin arvuti tagant püsti ja läksin jalutama, lastes pisaratel voolata seal, kus ma ei häirinud kontorikaaslasi ega teisi inimesi osakonnas. Lõuna-Saksamaa on suvel imekaunis ja ka too aasta polnud erand. Kliiniku taga puudesalus oli teerada ja ma jalutasin seal ehk kakskümmend minutit. Nii juhtus päev päeva järel, umbkaudu samal kellaajal. Hakkasin neist nutuhoogudest mõtlema nagu pärastlõunastest vihmasadudest, mis suviti mõnes kliimas tekivad. Päike paistab soojalt ja korraga algab täiesti ootamatult hoovihm. Varsti paistab jälle päike, mis paneb märjad lehed ja autod särama. Sellised suvevihmad on võrdlemisi kergesti prognoositavad: mitte igapäevased, aga piisavalt sagedased, et teil püsiks meeles võtta kaasa vihmavari või heita pilk silmapiiri poole, enne kui sandaalides välja lähete. Pole mingit mõtet neid vihmahooge needa ega ärrituda, kui keset vahvat pallimängu või piknikku hakkab ladistama. Vihm lihtsalt sajab ega hooli kuigivõrd sellest, millega teie tol hetkel tegelete. Hakkasin oma pärastlõunastesse nutuhoogudesse suhtuma samamoodi: see tuttav tunne, kui mustad pilved pea kohale kogunevad, enam-vähem prognoositav korrapärane sündmus õhtupoolikuti ja teadmine, et tõenäoliselt ei kesta see kaua. Jõudes puudevahelise ringraja kaugemasse ossa kliiniku taga, olin nutmise tavaliselt lõpetanud. Aju oli jõudnud tagasi kabinetis kirjutatud tekstilõigu juurde või koostas poenimekirja õhtusöögiks.
Väga paljud pelgavad, et leina taandumisel tekkiv uus suhe, sõber, elukaaslane võib paista nagu surnud lähedase petmine, odav aseaine, kõigele lisaks ka natuke ebasünnis. Ka see on väär arusaam. Uute suhete mõte ei ole lihtsalt täita tühimikku, vaid inimlikku kiindumusvajadust. Kui kaob kiindumuse objekt, siis kaob ka aastate jooksul ja paljude ühiste seikluste käigus temasse investeeritud tohutu usaldus. Mitte keegi ei suuda seda tühimikku täita. Aga selle kõrvale saab hakata ehitama uut usalduslikku suhet. Kui suhe täidab kaht tingimust – te peate teineteist erilisteks ja olete teineteise jaoks alati olemas –, on teie kiindumusvajadus täidetud. Ja nüüd tuleb asja iva: kiindumuse objektiks võib olla naaber, õde või vend, elukaaslane või lemmikloom. See, kuidas ühiskond neid nimetab, on palju vähem tähtis kui roll, mida ta teie elus mängib.
Lähedased, kes ei ole enam elavate kirjas, on jätkuvalt meie juures, samamoodi, nagu välja hingamine on sisse hingamise jätk. Asjaolu, et neid pole siin, mõjutab meid, mõjutab meie elu, otsuseid, väärtusi samavõrra nagu nad mõjutaksid kõrval seistes. Hinge kinni hoidmine ei tähenda, et te pole kunagi hinganudki. Samamoodi ei ole teie elu armastatu puudumisel sama, nagu see oleks olnud siis, kui teda poleks kunagi elanudki. Mõnikord ma küsin: millal teie suhe algas? Oli see siis, kui te abiellusite? Millal te teda esimest korda suudlesite? Millal te teda esmakordselt nägite? Samamoodi, millal lõpetab ta meie osaks olemise? Kas siis, kui ta on silme alt eemal? Kui ta sureb? Kui me ta matame? Kui me armastame kedagi teist? Kui me kolime välja kodust, kus me üheskoos elasime? Need kõik on osa tema tundmisest, tema mõjust meile ja tema armastamisest, mis ei kao mitte kunagi.
Kuidas jääb siis eneseabi-soovitustega? Mida peaks tegema leinaja, mida tema toetaja? Autori peamine nõuanne: ole paindlik, anna endale ja teistele aega, õpi kohanema. Tasapisi. Teistega koos. Kuigi iga lein on ainulaadne, teab enamik inimesi, mida leinamine tähendab. Loe seda raamatut ja mõtle selgeks, mis on sinu jaoks kõige parem. Arvatavasti on näpunäidetest olulisemgi lihtsalt mõista, et mis iganes sinuga toimub – see on normaalne. Lase sel sündida. Lase sel minna. Lase end aidata.
