“Tallinna telefonid”
Eesti Raamat, 1974
490 lk
———————–
Jahhhh, kui see nüüd nali pole, siis on see üks kenake nali küll. Jäi sõbra riiulis see raamat silma – ning see, et raamat sinna omakorda kaarega minu riiulist tekkis, mis tegelikult oli tollal hoopis vanemate riiul…. las see olla.
Väga huvitav oli sirvida seda aegade tagust raamatut ja meenutada. Näiteks ega ma ei mäletanudki, et telefoni kasutamise juhendis oli selline punkt:
“Vastake helistamisel viivitamatult; võtke toru hargilt helisemise vaheaegadel. Toru võtmine hargilt helisemise ajal rikub kuuldetoru mehhanisme.”
Äkki ma siis ikka rikkusin kuuldetoru mehhanisme omal ajal ikka mehliselt, kuna vist sai teinekord ikka toru krabatud siis, kui võimalus oli. Kusjuures ega tuli ka keskjaama eest hoolt kanda kuna taaskord oli juhendis kirjas:
“Kul number on kinni, kuulete kiiresti üksteisele järgnevaid lühikesi signaale. Sel juhul asetage toru hargile. Kutset tuleb korrata 2-3 minuti pärast. Sagedate väljakutsetega koormate asjatult jaama mehhanisme, kusjuures ka teie aparaat on samal ajal kinni.”
Ei olnud jaama mehhanismidel jah ka lihtne elu, oh ei.
Või siis eriteenuste numbrid, kus null-ühest kuni null-neljani teadsid ju kõik, et millal on tulekahju, millal tuleb miilits kutsuda või on kiirabi vaja, gaasiavariist rääkimata. Aga edasi läheb juba obskuursemaks. 066 – telegrammide vastuvõtmine korteritelefonidelt, palju seda küll kellelgi vaja oli? 005 – kellaaeg (automaat) eesti keeles – teinekord ikka sai lihtsalt helistatud ja inimese häält kuulatud. Huvitav kuidas küll seitsmekümnendatel see automaatika tehtud oli? 44800 – kanalisatsioonidispetšer…
Veel eraldi põnev peatükk on “rahalise telefoni kasutamise juhend”. Kusjuures juba alguses on asjad paigas: “varuge endale vigastamata 2-kopikaline raha”. Vigastamata… on ikka huvitav väljend. Kusjuures kaheksakümnendatel sai mälu järgi ka ühekopkaseid kasutada.
Kas ikka teadsite, et osad asjad olid keelatud rahalise telefoni puhul?
“Keelatud on:
Kõnelda üle 4 minuti.
Asetada telefoniaparaadi avasse kõveraid 2-kopikalisi rahasid ja muid esemeid.
Suitsetada kioskis.”
Pealegi oli aparaate ju erinevaid.
“Kasutades liikuva tõukuriga (käepidemega) lauatelefoni, tuleb abonendi vastamisel lükata tõukur vasakult paremale kuni lõpuni ja lasta siis lahti.”
“Tõukur” on ikka väga armas sõna. Peaaegu nagu “kilomeetrimaks” – te ju ikka mäletate, mis see oli? No näiteks võeti seda kui abonent asus “väljaspool vabariikliku, krai, oblasti, ringkonna ja rajoonilise alluvusega linnade piire”. Et kui liinid juba liiga pikaks läksid, siis oli eraldi tasu muule lisaks.
No ja nii see raamat kulgeb. Kaugekõned, kaugekõneautomaadid, hinnakirjad, raadiotranslatsioonivõrk, lennupost, väärtpanderollid – niipalju asju, millest osad on seni alles uues kuues ning 50 aastat tagasi eksisteerisid hoopis teisel moel.
Lõviosa raamatust on telefoninumbrite päralt. Ajakiri “Eesti Kommunist” Pärnu mnt. 67-a, peatoimetaja ja üldtelefon 681 285, Keemiareaktiivide kauplus aadressil Pikk 47 (telefon 402 38). Marxi pst 37 elas I. Gabitov, telefon 917 73. Kivimäesid oli Vildes ja Mustamäe teel. Noh ja need tänavad: Gogoli, Lenini, Kingissepa, Nahhiimovi. Lihtsalt sirvid ja mõtled, et oh neid aegu ammuseid. Panen mõned pildid ka juurde, siis on veel eriti põnev taasavastada meie lähiajalugu.
