“Eesti iseseisvus võideti Moskvas”
Andres Adamson
Argo, 2016
269 lk
———————–
Mida aeg edasi läheb, seda rohkem võtame me, eestlased, paljusid asju enesestmõistetavana. Võib tänapäeval ju elada linnas või maal, õppida, ennast arendada, reisida üle maailma, töötada kus iganes või üldse mitte töötada. Meil on uskumatult palju võimalusi ja vabadusi, kõik on võimalik. Selle kõige juures kipume aga vahel ära unustama, et see kõik on vere hinnaga kätte võideldud, Nõukogude Liidu lõpp oli justkui küll kiire, aga tegelikult kulisside taga toimus tollal väga palju, millest inimene tänaval kuulis natukene, kui sedagist. Eks raadiumis räägiti ikka sellest, näidati televiisorist, aga palju teadmust toimunust jäi Kremli müüride vahele ja Eesti esindajate mälestustesse. See raamat siin võtabki kokku osade 1989-1991 Rahvasaadikute Kongressi kuulunud Eestist valitud rahvasaadikute mälud, annab ülevaate Kremli Kongresside Palee istungisaalist ning kuluaaridest, pajatab sellest, kuidas blatlased tegid koostööd – või teinekord ei teinud ka – ning kus teinekord inimene tegi plaane, Saatus aga ainult muigas selle peale ja nipsutas sõrmi, niiet riigikaardimajakesed pudenesid.
Seda kõike tasub meeles pidada, aeg-ajalt üle lugeda, et ei hakkaks mugavas heaoluühiskonnas tegema lühinägelikke otsuseid, ma ütleks lausa, et sedasorti raamat on kohustuslik kirjandus noorpoliitikutele, ultraparempoolsetele, äärmusvasakinimestele, rohelist karva naiivsotsialistidest ja reformierakondlastest rääkimata. Mulle meeldib ikka tsiteerida Robert D. Kaplanit, kes ütles, et kui peale suuri sõdu on kaks-kolm inimpõlvkonda möödunud, siis on kogu sõjaõudus ja rasked olud ununenud ning hakatakse tegema mõnevõrra naiivseid otsuseid. Eestimaal on see aeg ammu juba käes, minu hinnangul hakkas peale kusagilt 21. sajandi algusest, osadele meeldib seda peaministrite Ansipiga piiritleda, temast alustades siis. Aga see selleks, praegu on juttu eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpust, üheksakümnendate algusest ning läbi “Eesti iseseisvus võideti Moskvas” raamatu.
Eks ka minu jaoks on selle aja sündmused hägustumas, tollal olid peres ka muud murdelised sündmused ning palju see pealekümnene tatikas ikka poliitikast jagas. Eesti Vabariik murdis mürinal sisse, sellest on raamatu alguses ka hea kronoloogia vahemikust 1985 – 1991, kus on kuupäeva täpsusega olulised punktid ajalooteljel välja toodud. Ning juba raamatut avavas Vaino Väljase mälestuspeatükis on väga palju põnevat, oli ju ta hiljem EKP KK esimene sekretär aga varasemalt reisis üle maailma, oli suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas, kus ta õigel hetkel vägagi palju rõhutas, et on pärit Eestist, mis ei astunud teps mitte NSVL liikmeks vabatahtlikult. Seega oli tema roll maailma teavitamisel vägagi oluline.
Kes siis Moskvas üldse käisid? Eks need nimed leiab ikka üles, samas on huvitav mõtelda ka teistpidi, mida ka Arvo Haug tähendab:
“Õõnes loosung – valija ei eksi – kannab suures osas oma sisu. Tol äreval ajal 1989. aasta märtsis valiti rahvasaadikuteks üks tulevane Eesti president, kolm tulevast peaministrit, kaks parlamendi esimeest ja mitu aseesimeest, mitu tulevast Rigikogu komisjoni esimeest, hulk ministreid, eurosaadik, eurovolinik, mitmete tulevaste erakondade esimehed, tulevasi edukaid ärimehi, viis akadeemikut, kultuuritegelasi. Olin uhke, et esindasin ärganud rohujuuretasandil Kremlis oma habrast rahvast ja tema võimatuna näivaid taotlusi.”
Ega niimoodi see raamat edasi rullubki, järgmiseks pajatab Igor Gräzin samast perioodist juristina. Minu jaoks ongi raamatu peamine võlu selles, et tollal oli Eesti Vabariigi sünni juures väga palju inimesi ning ega see protsess oligi keeruline, pole ka inimesed siin raamatulehtedel alati teineteisega päri, kohati on lausa risti vastupidiseid arvamusi. Kes oli MRP komisjonis, kes võttis Jeltsiniga viint, kes käis muude inimestega Kremlis maid jagamas, kes üritas täiskarsklasest Gorbaga ühele liinile saada – igaühel oli oma oluline roll ning oli äärmiselt põnev kogu seda aega taaskord läbi elada. Omamoodi tähenduslik on kasvõi see, kuidas Gorbatšov vahetus Jeltsini vastu, kus üks oli väga reserveeritud olemuse, kaine peaga intelligent ning ei tahtnud midagi kuulda baltlaste lahkumisest suurest vennalikust perest. Teine käis kilekott näpus suvaliselt poes, ei huvitunud mingitest turvameestest, ajas inimestega tänaval juttu ning kõnepruuk oli ka lihtrahvalik – ning jah, samal ajal toetas Isemajandavat Eestit.
Mulle kõige rohkem meeldis arst Arvo Haugi osa, mis oli ka pikim. Hästi meeldivalt, huvitavalt, vahedalt ja täpselt kirjutatud. Näiteks mingi hetk tuleb ka jutuks see, kuidas ja mis viisil käis enda vabaksvõitlemine, kas valitud tee oli õige ning kas ehk oleks pidanud teistmoodi lähenema. Praegu (raamat ilmus aastal 2016) on ju näha, et:
“Kadunud õnne pimeduses otsida on pea võimatu, kuid ohutusse, valgustatud paika me seda ju ei kaotanud. Kas nüüd, veerand sajandit hiljem on ikka raske mõista, et läänest otsides tuulati vales kohas? Tuge sealt otsida oli vajalik ja õige, aga vabadust polnud sealt lootust leida. Läände mindi ekskursioonile, itta võitlusse. Läänelt oodati asjatult, et tugevam ja targem toob meile kastanid tulest välja. Pole vaja õiges ilmakaares, idas otsinuid süüdistada! Enam pole selleks ka nii palju sisepoliitilisi põhjusi, pole mõtet tõde salata. Vabadus sai sündida vaid karukoopas, mitte steriilses lääne sünnitusmajas.”
Raamatu lõpus on ka koostaja-toimetaja Andres Adamsoni kokkuvõte, kus ta natuke sõlmib seda mälestusteraamatut kokku, kergelt ka jahutab optimismi, kuidas Eesti NSVLi kokku kukutas – kuna see oli üks võimalikest stsenaariumidest, mis realiseerus, sama hästi oleks võinud ka hoopis teisiti minna. Sellest võib aga pikemalt lugeda ta “Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita” raamatust.
Kokkuvõttes: väärt raamat. Minu jaoks on see just parasjagu detailine ja mälestuslik samal ajal, mis ei lähe heietamiseks (kuigi mis seal salata, mõne saadiku jutt oli natuke igavam, kuid see-eest teised korvasid selle kuhjaga) ning paneb mõtlema – jaa, mis kõik on ikka küll olnud… peame neid tublisid mehi ja naisi meeles, siis äkki astume mõnest lüpsikust tulevikus ka mööda.
5/5 (“eestlaste kollektiivne ajalooline mälu oma parimal kujul”)
