“Black Metal: Evolution of the Cult – the Restored, Expanded & Definitive Edition”
Dayal Patterson
Cult Never Dies, 2023
430 lk
———————-
Dayal Patterson on inglise (aja)kirjanik, kes on teinud palju kaastööd metali žanriajakirjadele nagu näiteks “Decibel”, “Terrorizer” and “Metal Hammer”. Lisaks on ta kirjutanud raamatuid, peamiselt black metal muusikast – ning mis teeb ta raamatud eriliseks on see, et need ei ole vaakumis sündinud, need on loodud tihedalt koostöös asjaosalistega ning tulemust kiidavad muusikud väga. See raamat siin on 2014. aastal ilmunud “Black Metal: Evolution of the Cult” (“Black metal: kultuse areng”) uuendatud, täiendatud versioon, kuna autor ei olnud tegelikult algse variandiga üldse rahul. Suhtlemine kirjastajaga oli aeglane suure ajavahe tõttu, kirjastus dikteeris ette mahu, kujundus oli lipa-lapa, osasid pilte ei saanudki kaante vahele. Frustreerunud Dayal Patterson tegigi omal ajal otsuse, et edaspidi loob ta oma kirjastuse, selle ka tegigi ning nüüd siis aastal 2023 sai sama raamatu korralikult välja antud.
“Black Metal: kultuse areng – taastatud, laiendatud ja lõplik väljaanne” võiks raamatu nimi olla eesti keeles. Eesti keeles see ilmunud ei ole. Sõnu on raamatus palju, 340000, mis kingariiulisse vaadates on tips rohkem kui Stephen Kingi algne “The Stand” või “Under The Dome”, ehk siis paras tellis, tavaraamatu mõttes mitte 430 vaid pigem 1000 lk. Pattersoni raamat on küll juba füüsiliselt hoopis teistsuguse olemusega, kaalub 2,5kg ning on suuremõõtmeline fine art, kaunite kunstide raamat. Seega kuna ma olen harjunud lugema voodis kägaras, siis ega väga mugav polnud, käed väsisid ära. Lisaks kriitpaber läikis teatud nurga alt, pidi veel lisaks balansserima lugemisnurgaga.
Black metal… ma isegi ei tea, kas ma peaksin seletama, millega on tegu või kas üldse on võimalik muusikat tekstina edasi anda. Ma vahel ikka loen plaadiarvustusi ning… jah. Igaljuhul – black metal on üks paljudest heavy metali harudest ning ma ei taha üldse minnagi kuhugi liigitamise, täpsustamise maailma, kuna mingist piirist alates pole mu arvates võimalik ega vajalik kunsti lahterdada. Küll aga võin lühidalt ütelda, et mustmetall on kärinamuusika üks tumedamaid, ekstreemsemaid harusid, kus keerati mitmeid vinte peale ning minu jaoks on sealt tulnud erakordselt palju väärt muusikat, mida ma ikka ja jälle kuulan. Eriti just Norrast teises laines tulnud värki, kus mõne aastaga pandi väga korralik vundament järgnevateks aastakümneteks.
Eks muusika, väärtused, inimesed on ikka seotud ning ekstreemsus võib teinekord kumada päris kaugele välja näiteks üheksakümnendate alguses, eriti just teises laines Norra kandis, lisandus ka muid mõõtmeid. See oli periood, kus olid läbisegi põimunud kriminaalsed lood, suurepärane muusika, mõrvadki ning kõige selle taga olid tihtipeale samad inimesed, geniaalsed muusikud, kelle vaated ühiskonnale, kultuurile, ajaloole, religioonile… olid teinekord jah, ekstreemsed, nagu ka loodud muusika. Väljendusviise oli erinevaid aga nii mõnigi puukirik sai maha põletatud, sekka jäi osade muusikute selja taha ka üksikuid laipu. Et kui võtta kasvõi üks laineid löönud seltskond nimega Emperor, siis mingi hetk läks kogu pändivärk pausile, kuna trummar pussitas ära ühe mehe, kes väidetavalt oli talle külge löönud ning kitarrist istus samuti üle aasta kinni kirikute põletamise eest. Ning see laienes ka mujal, näiteks Poolas juhtus vägagi sarnaseid asju nii tulekahjude kui mõrvade näol. Kuid eks kõige selle põhiväärtus oli ikkagi muusika – see, et osad muusikad oma nooruspäiseid veendumusi muuhulgas ka ellu viisid, on erand, mis kinnitab reeglit. Aga eks laiem avalikkus ja kõmumeedia mäletab ikka seda, mis lugejate mõnunäärmeid rohkem kõditab.
Lisaks on ka igasuguseid muid lustakaid olukordi ajaloos olnud, ma ei tahagi siin tingimata rohkem rääkida kuritöödest. Aga kui vaadata, milliseid erinevaid alamžanre norra teise laine black metal on sünnitanud, siis näiteks depresiivne-suitsiidne black metal oli alguses selline leebem, Burzum ja Forgotten Woods olid musikaalselt suunanäitajad, aga n-ö eraelus või artistina noh, selles kontekstis “tavalised”. St kui vaadata, kuhu suunas seal Shining, Lifelover kogu kujundi edasi viisid ning enam polnud tegu lihtsalt sõnadega, ei – kogu sõnum läks väga äärmuslikuks, eneselõikumine (laval) oli täiesti tavaline ning pole mõtet kaanekujundustest, visuaalsest poolest rääkidagi.
Eks ekstreemsus voolabki mustmetali veenides, kasvõi kui mõtelda NSBM peale ehk siis kui mängu tulevad natsionaalsotsialistlikud elemendid. See on jällegi üks pikem teema, aga äärmusparempoolsust leiab ka siinses muusikamaailmas, kus igasugune aaria rassi ülistamine, valge võimu esileupitamine ja rassism jooksid paljudest kohtadest läbi. Mis on ka kohati arusaadav, kuna taaskord Norras oli ja on esivanemate pärandi alleshoidmine väga tugevalt juurdunud ning see piir, kuskohast täiesti mõistlikust rahvuslusest saab tõrvikurongkäik, võib teinekord olla kas hägus või siis kiirelt kohale jõuda.
Kui korraks peatuda poliitikal, erisustel, sallivusel ja inimsuhtlusel, siis ma ütleks, et päris palju on laial maailmal õppida siinsest muusikanurgast ja inimestest, sest kui ka teinekord on inimeste vaated olnud üsna äärmuslikud, see kumab välja plaadikaantel ja laulusõnades kasvõi NSBM näitel – siis kasvõi festivalidel esinevad kõrvuti väga erinevate vaadetega bändid, ning nende vahel pole mitte mingit konflikti, keegi ei lähe nugade peale ning aetakse sõbralikult juttu, vahepeal visatakse teineteisele lava ees näppu. Eks muidugi on mingil määral ka draamat olnud, aga see läheb pigem sinnakanti, et ikka inimesed teinekord tülitsevad, pole üldse muusikaga seotud. Aga suures plaanis on tegelikult väga huvitav, kuidas see äärmiselt agressiivne muusika, jõuline, lärmakas olemus… selle tagant leiab palju sooje ja toredaid inimesi, kes on inimesed nagu ikka. Jah, muidugi on ka osad, kes on vägagi omas karakteris sees olnud ning taaskord kasvõi Norras, 90nendate alguses, seal oli ikka väga omamoodi tüüpe teinekord. Aga need on pigem üksikjuhtumid. Eks ma tean ju natuke omast kogemusest Eestis ka.
Aga see selleks. Eks see mu jaoks paras kognitiivne dissonants ole teinekord olnud, aga kunst ja päriselu ei ole alati lahutamatud ning minu seisukohast on teatud juhtudel teised instantsid, kes oma tööd teevad. Antud juhul ma keskendun ikkagi raamatule, kus siis räägitaksegi, kuidas konkreetne muusikaline žanr on arenenud, tullakse sealt kaugelt Black Sabbathist alates, teinekord kaugemaltki ning Dayal Patterson selgitab kujunemislugu ning puudutab mitmeid olulisi muusikuid, pände läbi aja. Stiil on väga mõnus ja asjalik, pikituna asjaosaliste enda kommentaaridega ning juurde on kõvasti pilte, üle 650. Seega korralik tükk, kvaliteetne nii sisu kui vormi poolest.
Minu jaoks olid seda raamatut huvitav lugeda mitmes mõttes. Sest ma omal ajal olen päris palju selle kõige kohta lugenud, uurinud, vastavalt sellele palju tollal igasugust infot liikus, kusagil seal sajandi algusepoole, kus õnnestus sõbra tööjuures arvutit kasutada ning seal mitmeid artikleid, materjale välja printida, edasine töö järgnes kodus. Kusjuures mul on kogu see klade veel seni alles, peakski natuke minema ja sirvima, kuna ma olen üsna kindel, et kõik need omaaegsed lehed on ammu kadunud Geocities jms kohtade surnuaeda. Seega sirvisingi, päris huvitavaid asju tuli välja, igasuguseid omaaegseid intervjuusid, tolle aja käsitlusi black metalist. Mnjaa….täitsa huvitav, et mul on ju oma infokogumik ka olemas.
Kui ma veel oma mätta otsast mõtlen: päris palju oli nii üldises mõttes sellist, mida ma aastakümnete jooksul ise siit ja sealt olin varem lugenud või kuulnud. Aga mul oli hästi palju detaile, Patterson seob need oma raamatus paremini kokku, lisab tausta, annab palju infot, millest mul õrna aimu polnud ka. Näiteks kuidas Portugali ja Brasiili skeene (jaa, andke mulle palun parem eestikeelne sõna siia) on sarnase mustmetalmuusikaajalooga, kuna riigid on olnud diktaatorlikud. Või kogu Prantsusmaa saladuseloori mähitud aeg, kus tehti ikka korralikku undergroundi, päriselt ei levitatudki muusikat laiemalt, liikus käest kätte suletud siseringis, tihtipeale polnudki teada, kes nimede-logode taga olid. Või kui Norra põigata jälle, siis Fleurety EP “A Darker Shade Of Evil” kohapealt on näiteks arvatud, et laulja tegi oma ebainimliku kriiskamisega oma häälepaeltele liiga ja seetõttu loobus edaspidi vokalisti rollist. See võis ju nii olla – aga siin raamatus arvas pändiliige, et pigem oli tegu ajaga, mil noor poiss murdis üsna hilja häält ja ta hiljem ei suutnudki enam sellele tasemel püüelda. Noh, ei tea, pole ka tähtis – aga see mõttekäik pani muhelema küll.
Raamat on mahukas, aga samal ajal on ta… kuidas seda nüüd üteldagi, fragmenteerunud. See pole isegi kriitika, kuigi tegu on subkultuuri ja niššivärgiga, siis tegelikult on seal äärmiselt palju detaile, ansambleid, muusikuid, arvamusi. Ning see, et suurem rõhk läks raamatus Norra teisele lainele, on ka arusaadav, kuna sealtkandist tuli palju maailmapaikapanevat muusikat, mis rajas uusi suundi igalepoole. Nii “tavalises” suunas kui segati metalit folgi, jazzi, progerocki, industriaaliga. Rääkimata siis n-ö vaimsest poolest, kus oli siis nii satanismi, paganlust, suitsiidsust, depressiooni… no mida iganes ning igaltpoolt arenes see edasi, mindi detaili, süveneti.
Lisaks – eriti viimase ca 10 aasta jooksul on võimalused luua misiganes muusikat, näiteks black metalit, meeletult avardunud, seega bände on praeguseks rohkem kui oli tuhakübemeid Fantoft kiriku põlemises. Vee teeb veel segasemaks see, et eraldi maailm on black metal ise kui muusika, suhtumised, väärtused, kohati ka religioon (kaasaegne satanism) on kokku põimunud. Ning siis on eraldi palju bände, kes kasutavad black metalist mingeid jooni, võivad teinekord kõlada ka sarnaselt – aga näpuga järge ajades on nad midagi muud. Ning kui minusugused lihtsa muusikanautleja jaoks pole väga vahet, kuidas seda Peemotit nimetada, peaasi, et suu avades kähinal mahe muusika kõlab, siis saan aru ka sellest, miks teinekord on hea liigitada, et kuskohast nüüd ikka jooned jooksevad. Ega siinkohas popmeedia ka väga kaasa aita, kuna metalhammerid ja terrorizerid kajastavad mõõdutundetult mida iganes “see on nüüd black metali tulevik” sildi all. Samas eks näis, võib-olla mingi aja pärast nimetataksegi seda kõike hoopis muu nimega.
Muusikast endast ma polegi väga kirjutanud ning ka põhjusega, sest mu arvates on muusikat võimatu tekstina kirjeldada. Panen lihtsalt paar linki, esimene on selline popurrii, näeb esteetikat, kuuleb juppe: https://www.youtube.com/watch?v=_jBKm-nMqi0. Ning üks pikem näide ka, Mayhem “De Mysteriis Dom Sathanas” – https://www.youtube.com/watch?v=7eACwpD07IA. Mitte, et see oleks nüüd see üks ja ainus, minu tõesti top 1. Tippteoseid on palju, võtsin ühe paljudest.
Kokkuvõttes: võimas raamat. Mu jaoks oli palju ka sellist, mis oli täiesti uus, nii mõnegi eraldi peatükki väärinud bändi puhul polnud ma isegi nime kuulnud varem. Seega ma peangi raamatut mõneski kohas uuesti sirvima ja kõrva peale viskama. Palju pildimaterjali, asjalikud artiklid, eraldi on puudutatud mtmeid alamhoovuseid. Muidugi on mõnes kohas ka küsimus, et “aga miks seda ei olnud?!” – kuid maht on niigi piiratud. Pealegi on Patterson kirjutanud ka muid raamatuid, läinud rohkem detaili. See raamat siin ongi selline hea kokkuvõte, kus on nii üldisemat juttu kui ka võtmeisikute, sündmuste, esinejate puhul mindud süvitsi. Müts maha ja kraaps!
Goodreads 6/5 (“väga spetsiifilise muusikaajaloonurga ülisuurepärane sisekaemus”)
