Jean-Louis Fournier “Issi, kus me läheme?”, Kultuurileht 2012, 101 lk
————————
Jean-Louis Fournier on prantsuse kirjanik, režisöör ning humorist. Konkreetne raamat oli ilmumise järgselt Prantsusmaal bestseller, sai ka Femina kirjandusauhinna. Tegu on stiililiselt dokumentaaliga kuna autor kirjutab (peamiselt) enda liitpuudega poegadest, Mathieu’st ja Thomas’st. Fournier stiil on süsimust huumor, endale tundub, et lõpuni suudavadki teda mõista puuetega laste vanemad. Kõike seda valu, teiste inimeste pilke, lollakaid olukordi avalikus ruumis. Raamat, mis paneb kohati möirates naerma ja siis järgmisel hetkel pisaraid pühkima – ning mida edasi seda armsamaks ja soojemaks muutub. Eriti kui kõige lõpus järelsõnas lugeda veel seda, mis ilukirjanduslikust raamatust välja jäi, mida ridade vahelt võis aimata. Minu jaoks üks olulisemaid teoseid üldse maailmas, mis aitab mõista puuetega laste vanemaid.
Loomulikult tekib küsimusi, et kas tohib niimoodi nalja teha puuetega inimeste üle? Kas see on üldse naljakas? Kas see on äkki lausa kuri ja nõme? Ei, ei ole kuri ega nõme – huumor on üks vähestest tugedest, mis aitab meil selle kõigega hakkama saada. Kui tundub, et tegu on millegi ebameeldivaga – soovitan soojalt ise pilk sisse heita. Sest nii auhinnatus kui suur läbimüük on selle raamatu puhul väga selgelt ära teenitud tunnustus.
Siinkohas tsiteeriks autorit leheküljelt 30:
“Kas sul häbi ei ole, Jean-Loius, ise oled isa ja naerad oma kahe põnni üle, kes ei saa ennast kuidagi kaitsta? Ei ole. Ega ma neid siis sellepärast vähem ei armasta.” Või siis lk 56: “Anna andeks, Mathieu. Ega mina ka süüdi ei ole, et mul sellised mõtted pähe tulid. Ma ei tahtnud ju sinu üle naerda, pigem ikka iseenda üle. Tõestada, et ma suudan oma õnnetuse üle nalja visata.”
Paar stiilinäidet veel:
Kui minult keegi tänaval palub annetust puuetega laste heaks, siis ma ei anna midagi. Ma ei julge öelda, et mul on kaks puuetega last, igaüks arvaks, et see on nali.
Naeratan sundimatult ja ütlen mõnuga: „Teate, mina olen oma panuse juba andnud.”——————
Mathieu teeb tihtipeale suuga „änn-änn”. Ta arvab, et ta on auto. Kõige hullem on siis, kui ta teeb Le Mans’i kahekümne nelja tunni sõitu. Siis ta sõidab öö läbi ilma summutita.
Käisin mitu korda talle ütlemas, et ta mootori seisma jätaks, aga ei midagi. Talle on võimatu mõistust pähe panna.
Ma ei saa magada, ja homme pean vara tõusma. Mõnikord tuleb mulle kohutavaid mõtteid pähe, ma tahaksin ta aknast välja visata, aga me elame madalal esimesel korrusel, sellest poleks mingit kasu, me kuuleksime teda ikka edasi.
Lohutan ennast mõttega, et ka normaalsed lapsed ei lase oma vanematel magada.
Paras neile.
