“Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita”
Andres Adamson
Argo, 2018
360 lk
———————-
Kui sa tead ka, et:
- eestlastel on olnud 700 aastat pimedat aega.
- Kõik need 700 aastat oli pärisorjus.
- Soomes on Eestiga võrreldes olnud see aeg kergem.
- Naabritega on meil ikka hullult kehvasti läinud.
- Päts andis riigi venelastele ära.
- “Vaikiv ajastu” oligi vaikiv.
Siis pane see pooleliolev krimka, ulmekas, väärtkirjandus või naistekas käest ning mine poodi, kas Argo kodulehele või sobivasse muusse butiiki ning osta see raamat ja loe läbi. Leiab ka raamatukogudest. Kuid igaljuhul hangi ja loe, sest koolis antud ajalootarkus pole otseselt isegi vale, küll on aga äärmiselt lihtsustatud. Seega kui vähegi selle ilmanurga ajalugu huvi pakub, siis Andres Adamson jutustab sellest, mis viimase jääaja lõpust kuni umbkaudu kaasajani toimunud on.
“Mõelgem hetke. Igal inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat… Meid eraldab muinasaja lõpust 25-30 põlvkonda. Tagasi lugedes 25. põlves on igaühel meist otseseid esivanemaid teoreetiliselt 33 554 432, kolmekümnendas põlves aga üle miljardi. Põlvkond edasi ja juba üle kahe miljardi, veel põlvkond – ja üle nelja.”
Siin raamatus on juttu otsapidi mõnestki asjast, mida ei ole väga parketikõlbulik ning mis läheb nii mõnegi levinud narratiiviga vastuollu. Minu jaoks oli ikka palju üllatavat, sest ega mulgi on suuresti pärit ajalooteadmised omal ajal ajalootunnist, kus mõni õpetaja oli ikka nõrgemast nõrgem, teine küll inimesena huvitav aga õpetatav ei kannatanud endiselt kriitikat. Mõningal määral olen ise juurde uurinud, nüüd viimasel ajal märksa rohkem, kuna tasane rahuaeg ongi siinkandis üllatavalt kaua püsinud.
“Eestis olid olemas ka sunnitöölaagrid, eri ajal eri kohas, valdavalt Saaremaal ja Abrukal, iseseisvuse lõpul kavandati selleks Kesselaidu. Alaealiste vangide suhtes oli lubatud rakendada ihunuhtlust – alla 14-aastastele kuni kuus vitsahoopi ja üle 14-aastastele kuni 12 vitsahoopi korraga. Viimati kinnitati see õigus 1931, riigivanemaks oli siis samuti Päts.”
Enim ja põnevaim oli mu jaoks ikka viimasest sajast, sajaviiekümnest aastast rääkiv osa. Ma peaksingi tegelikult seda raamatut veel mitu korda üle lugema, sirvima ja süvenenult uuesti läbima. Sest tegelikult on see ikka väga tihe ning kohati detailne raamat, mis sobib kenasti koolitarkusele lisaks. Eks ma ka ise mõnda kohta vaatasin natukene diagonaalis, teisalt süvenesin suurde osasse väga põhjalikult. Andres Adamsoni jutt on hästi mõnusa tonaalsusega, kohati vastikult aus ja ehk isegi jõhker. Näiteks selles osas, mis puudutab riikide eluiga. Või elu Eesti esimeses wabas riigis.
“Kas Nõukogude Liidu lagunemine oli paratamatu või oli sellele alternative? Kui oli paratamatu, siis millised olid selle peamised põhjused? Konsensust nendes küsimustes ei ole ega tule. Mitte ainult impeeriumid, vaid üldse kõik riigid ja rahvad on muidugi ajutised nähtused ning kõik lõpetavad kunagi oma eluringi. Ent sellest ei tulene kuidagi, et NSV Liit just 1991. aastal maailmakaardilt kaduma pidi – või et veel kolm-neli aastat varem poleks olnud märksa tõenäolisemad sootuks teistsugused arengu- või taandarenguteed. Jah, majanduslik ummik; jah, süsteemikriis; jah, allajäämine läänele relvastumisvõidujooksus, eriti „tähesõdade” osas; jah, üldine tehnoloogiline mahajäämus; jah, naftahindade ja seeläbi eluliselt vajalike valuutatulude langus; jah, iga impeeriumi puhul see kõige tähtsam, seda kooshoidev majandustelg näis kadumas olevat; jah, impeeriumi rahvaste rahulolematus ja muutusesoovid räige venestuspolitika taustal… Nii võiks veel pikalt jätkata.”
Kokkuvõtvalt: minu arvates on see kohustuslik kirjandus igale eestlasele. Tegelikult ka. Sest kohati on meie teadmised pealiskaudsed ning naiivsevõitu. See torkab eriti praegu silma, kus siin maailmanurgas on harjumatult kaua olnud rahuaeg, järjest ronivad avalikkuse ette ning poliitikapüünele eluvõõrad hääletorud, kes lühiajalise tähelepanu ja edu nimel võivad me riigile korvamatult kahju teha. See kõik pole midagi uut, näiteks vapside liikumine, mis sai alguse endistest vabadussõjalastest ning jõudis üsna kiirelt hoopis teistsugusesse pinnalisse populismi, mis end rahvuslusse rüütas, olles tegelikult hoopis midagi muud. Selle kohapealt ma soovitan Eduard Laamani “Vapside vandeseltsi”, mis teemat süvitsi vaatab, raamatust kirjutasin pikemalt Goodreadsis.
