Leslie Bulion “Ämb-lik. Segadikujagu väikseid värsse kaheksal jalal” Vesta 2021.
Tõlkija Marge Pärnits.
Aeg-ajalt ma ikka nuputan, et mis needus see omati on, mis sunnib inimesi kaheksajalgseid pisikesi olevusi kartma. Minuga on näiteks nii juhtunud, et laman rahulikult voodis ja järsku näen, et minu suunas kõnnib ämblik. Mitte kõige väiksem, pigem rammus ja karvaste koibadega. Ja ma kargan kõiki normaalsusreegleid eirates püsti, haaran sussi ja hakkan vaese kaheksajalgse kärbsepüüdja peale karjuma, et kui ta ära ei lähe, siis ma lajatan.
Kõike seda arvestades luksatasin ma hirmunult, kui kirjastus Vesta palus mul tõlkida “Spi-Ku” nimelist raamatut. Esialgu ütlesin, et tõttöelda olen ma megasuur ämblikufoob. Kriiskamise ja karjumiseni välja, ainult laua peale pole ma veel roninud. Siis ütlesin, et hea küll, aga ma tõlgin ainult luuletuste osa. Sest kõik muu ämblike salaelu, kehaehitust ja söögikombeid puudutav tundus mulle esmasel pilguheidul peaaegu et arusaamatu. Palun väga vabandust, aga mis chelicerae ja mis cephalothorax? Mis pedipalps? Ja siis läks ikka kuidagi veidral moel sedasi, et leidsin end pühapäevahommikuti iseendaga arutlemas, kas on normaalne, et kärbes närbleb võrgus. Või et kas SLURRRP! on normaalne hääl, mida võiks teha kärbest tühjaks imev kärbsebaari omanik. Lõugtundlad, pearindmik ja lõugkobijad tundusid mõne nädala järel ka juba täitsa tavapärased mõisted olevat.
Õige pea sain ma aru, et seda raamatut on tõesti väga vaja. Ämblikud ei ole popid (hmmm! imelik, miks küll?) ja ka nendest kirjutatud raamatuid pole raamatukogust saada. Näiteks vedasin mina kohalikust raamatukogust koju eestikeelse abistava raamatu, mis oli trükitud viiekümnendail. Kasutada oli seda pea võimatu, sest leheküljed olid haprad ja kippusid leheservast lagunema. Kuidas saab siis juurde tulla ämblikuteadlasi ja ämblikusõpru, kui sa nende kohta õhtegi tarka raamatut laenutada ei saa!
Ühesõnaga. Mis siin pikalt jahuda – tegelikult on see kohati päris naljakas, täitsa tubli peotäie tarkusega raamat nii ämblike kui ka luule vallas (oijaa, seal sees on haikud, tankad ja veel paljud erinevad luulevormid), mis passib lugemiseks nii lastele kui ka neile suurtele, kes on kõik koolis õpitu unustanud. Igaüks, kes tunneb end ämblikega kohtudes pisut ebakindlalt, võiks selle läbi lugeda ja avastada, et ämblik on üks õige cool tüüp. Ahjaa, eesti keeles sai selle raamatu nimeks “Ämb-lik: Segadikujagu väikseid värsse kaheksal jalal”. Tõlkijana tahaksin veel lisada, et ämblike osas tuleks ämblikunimede komisjonil tublisti eestikeelseid nimesid välja mõelda. Nendest on suur (et mitte öelda hiiglaslik ja kaheksajalgne) puudus käes.
Mis veel? Ämblikega raamatus kohtumine oli minu jaoks teraapiline. Minu kriiskamine patja mööda kooberdavate ämblike suunas on läinud palju mahedamaks. Ma olen isegi mõne ämblikuga juttu ajanud. Kaugelt ja lugupidavalt muidugi. Pisikesed ämblikud teevad mulle rõõmu. Kaugelt vaadates muidugi. Suurte suhtes olen ma endiselt ärev ja minu arust peaks nad elama puuriidas. Hea, kui kõrvaltänavas. Aga võibolla sattun veel kunagi mingeid toredaid raamatuid või artikleid tõlkima ja tervenemine saab jätkuda.
Tegelikult ämblik ruulib. Kõigil kaheksal jalal. Seda muidugi juhul, kui nad mõnda kuhugi kakeldes kaotanud pole.
