Kirjutas Tilda, postitus ilmus algselt blogis Tilda ja tarakanid
Edward O. Wilson “Lugusid sipelgate maailmast”. Elav teadus #38, Argo 2023, tõlkinud Tanel Saimre
Kaks aastat tagasi lasin ma vahetada ära oma maja vöö (kui ma õigesti aru sain, on see see esimene ristpalk, mis vundamendile toetub), sest sipelgad olid vana kahest kohast läbi närinud. Kätt südamele pannes, ma pean end keskonnasäästlikuks ja -sõbralikuks inimeseks, kuid peale selle palgi nägemist heitsin sipelgatele kinda. Alternatiivi ei olnud, nad sõid minu maja! Proovisin kõike nagu KÕIKE, rahvatarkustest ja käsimüügikeemiast tuttavalt teadlaselt saadud kotitäie mürgini. Minu tegevuse tulemusena on mul veel sellelgi aastal poole meetri laiune muruvaba tsoon ümber kogu maja – lihtsalt ei kasva midagi, loodan, et kunagi hakkab. Ja sipelgad, nad ei kadunud ära isegi mitte korraks.
Ameerika mürmekoloog ja loodusteadlane ning Harvardi ülikooli emeriitprofessor Edward O. Wilson kirjutab oma raamatu sissejuhatuses järgmist:
“Kõige sagedasem küsimus sipelgate kohta on: “Mida ma peaksin tegema nendega, kes elavad mu köögis?” Minu vastus on: astu ettevaatlikult, hoia neid pisikesi elusid. /—/ Soovitan köögis elavate sipelgatega sõlmida sõprussuhteid. Anna neile süüa, /—/. Sipelgatele meeldib eriti mesi, suhkruvesi, purustatud pähklid ja tuunikalakonserv. ” (lk 8)
Noh …
Mis mulle kohe alguses selle raamatu juures meeldis, oli see, et teadlane kirjeldas, kuidas ta üldse sipelgate uurimiseni jõudis. Ja veel enne arusaamiseni, et just nimelt loodusteadused ja putukad on need, mis teda kõige rohkem huvitavad. Teekond, eriti selle algus, kujunemine liblikaid püüdvast poisikesest maailmakuulsaks teadlaseks. See on mu meelest alati hästi huvitav, et mis on need ajendid või tõukejõud või … Kui üks teadlane kirjutas ükskord ühes artiklis: “…, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb.” (Lauri Laanisto “Taimsusest ja taimeseisunditest,” Vikerkaar 7-8/2020 lk 106), siis see tundub täiesti arusaadav. Sipelgate, kes pole isegi kiisud, valimine kõige muu elava hulgast mulle nii mõistetav ei ole.
Raamatu pealkiri on ses mõttes täpne, et ülejäänud raamat koosnebki lugudest sipelgate maailmast, millest kokkuvõttes tekib arusaam sipelgate mitmekesisusest. Kirjeldatakse sipelgaid, kes elavad erakordselt kuumas või külmas keskkonnas, sipelgaid, kes peavad loomi või kasvatavad endale seeni, sipelgad, kes on nagu kalad või buldogid, lehelõikaja-sipelgad jne. Võimalik, et autori eriline sümpaatia kuulub leegionäärsipelgatele, kellest ta räägib korduvalt ja mitmes peatükis. Leegionäärsipelgad on huvitavad peamiselt selle poolest, kuidas nad pidurdamatult uusi territooriume vallutavad ning see, et nende vastu ei aita isegi pestitsiidid.
Sipelgaid on väga palju. Teada on umbes 15 000 liiki sipelgaid, kuid arvata on, et palju liike on veel täiesti kirjeldamata. Lugudes kirjeldatakse erinevate sipeldate käitumist ja iseärasusi. Raamatus olevad illustratsioonid aitavad paremini hoomata, mille poolest siis täpselt ühed või teised kolmandatest ja neljandatest erinevad. Lisaks räägib autor ühte koma teist ka oma ekspeditsioonidest erinevatesse maailma paikadesse. Selles, kuidas ta ühte või teist liiki otsis või uuris, oma õnnestumistest või mitte nii väga õnnelikest juhtumitest.
Ühes peatükis kirjeldab autor põhjalikult sipelga perede ülesehitust ja elutsükli peamisi etappe. Paaris teises räägib sellest, kuidas sipelgad üksteisega suhtlevad (mh on autor püüdnud sipelgatega sipelga keeles suhelda ja mingil määral see tal ka õnnestus) ning kuidas nad tajuvad ümbritsevat maailma.
Raamat on kerge lugeda ja mõista, ei mingeid lohisevaid teooriaid või pikki katsete kirjeldusi. Kokkuvõttes mõnus ja huvitav, tundus, et nt minule täpselt paras – ma palju põhjalikumalt ei olekski viitsinud. Samas sain teada terve rodu uusi ja huvitavaid fakte ja tunnen isegi, et vaatan sipelgaid täna hoopis teistmoodi kui eile. Leplikumalt. Üldse, mind on alati lihtne nö ära osta sellega, kui asjast rääkiva inimese jutust õhkub siirast huvi ja armastust teema vastu ja siin on seda kuhjaga, pmts räägib ju autor oma elutööst. Kui üldse midagi kripeldama jäi, siis autori raamatus korduvalt esitatud väide, et sipelgad on väga targad, planeedi tõelised peremehed. No olgu, et suhtlevad feromoone eritades, aga veel? Ma oleks tahtnud lugeda veel mõnda konkreetset põhjendust. A, ja sellest, kuidas sipelgatest lahti saada, ei ole raamatus sõnagi, konkreetselt mitte ühtegi. Samas on see ka kuidagi arusaadav – tegemist ei ole ulmeraamatuga.
“Kui palju sipelgaid praegu maailmas inimeste kõrval elab? Väga umbkaudne pakkumine on 1016 , mis on 10 000 triljonit ehk umbes miljon korda rohkem kui inimesi. Et ühe sipelga mass jääb ühe ja kümne milligrammi vahele (üks miljondik inimese kaalust), jõuame hämmatava järelduseni , et kõigi maailma sipelgate kogumass võrdub umbes inimeste kogumassiga.” (lk 63)
On tõesti hämmastav.
