Kirjutas Tilda, postitus ilmus algselt blogis Tilda ja tarakanid
“Öös ja jääs. Fridtjof Nanseni ekspeditsioon 1893 – 1896.” Tõlkinud Julius Säkk, Albert Org´i kirjastus 1923, 122 lk
Kui Norra teadlane, polaaruuria Fridtjof Nansen (1861 – 1930) otsustas korraldada uurimisretke Arktikasse, seejuures lastes külmuda oma laeval Põhja-Jäämere jäässe, nimetati teda hulluks. Varasemalt olid polaaruurijad püüdnud korraldada oma ekspeditsioone liikudes võimalikult maismaa ligi. Ja seda igati loogilisena näival põhjusel. Kui juhtub, et laev jääb jääse kinni või saab vigastada, on meeskonnal võimalik laevalt maale lahkuda. Vaatamata igat sorti kriitikale jäi Nansen endale kindlaks. Ta leidis on ideele pooldajad ja rahastuse ning lasi ehitada täiesti uut moodi laeva, mille nimeks sai “Fram”.
“”Fram´i” nina, pära ja kiil, kõik sai ümmarguseks tehtud, et jää kusagil püsi ei leiaks. Laeva küljed olid kolmest paksust plangikorrast kõige paremast puust, mis seestpoolt muidugi igal võimalikul viisil tugetud said, nii et sõiduriist seest välja nägi kui ämbliku võrk palkidest, tugidest ja taladest ja endast peaaegu ühtainsat kokkukuuluvat massi kujutas. Eluruumid said nii ehitatud, et nad külmast välisseinast magamisruumide läbi lahutatud ja peale selle mitmekordsete linoleumi-, vildi-, korgi-, ja puuvooderduste läbi üleliigse jahtumise vastu kaitstud olid.” (lk 5)
Nansen valmistus ekspeditsiooniks kolm ja võib ju arvata, et pikka, aastat ja seda väga põhjalikult. Lisaks täiesti erilisele laevale oli ka selle varustus erakordne. Kasutati kõige kaasaegsemat tehnikat (isegi eksperimentaalset, nt tuulegeneraatorit, mis tootis elektrit) ja isegi toidu tagavara on komplekteeritud teaduspõhiselt. Samas, selga ei keeratud ka traditsioonilistele teadmistele, mida norrakad, olles sajandeid elanud sisuliselt polaaröö vahetus läheduses, nii või teisiti evisid. “Framil” oli kõik vajalik ekipaaži mugavaks äraolemiseks autonoomselt kuni viieks aastaks.
Lõpuks oli kõik valmis ja “Fram” koos Nanseni ja veel üheteiskümne polaaruurijast vägilasega asus teele ning juba paari kuu pärast külmus õnnelikult jääse. St, Nanseni tolle aja kohta täiest novaatorlik ja võimalik, et geniaalne idee seisnes selles, et lasta laeval külmuda jäässe ning triivida siis ühes jääga Põhjapooluse suunas. Kui kõik eelmised ekspeditsioonid võitlesid jääga, siis Nansen sai aru, et kogu Arktika jää vastu ei saa ja milleks üldse. Selle asemel, et loodusega võidelda, otsustas ta loodust ära kasutada. Nimelt uskus tema, et Põhja-Jäämeres on hoovus, mis jääd liigutab ja kuigi ta eksis pisut hoovuse liikumise suunas, hoovus oli, jää liikus ning sellesse külmunud “Fram” sellega koos.
Selge see, et ega see jääga koos triivimine eriline kihutamine polnud. Kuid vaatamata sellele ja kätte jõudnud polaarööle valitses laeval täielik hyyge. Teadlased mõõtsid vee sügavust ja jää paksust, õhutemperatuuri ja ilmselt kõike, mida seal veel mõõta sai. Ja kui mõõta enam üldse midagi polnud või mõõtmisest ära väsisid, siis kohendasid varustust, käisid jääpangal jalutamas ja jahil, mängisid lauamänge ja lugesid raamatuid (“Framil” oli biblioteek!).
Kuid Nansen ei saanud ikka rahu. Olles mõistnud, et hoovus ei vii “Frami” Põhjapoolusele ning veendunud, et laev peab vastu ja jää seda kannab, otsustas lahkuda laevalt ning vallutada see jalgsi. Ma arvan, raamatus ta ütleb, et eesmärk oli liikuda nii kaugele põhja kui võimalik.
14.03.1895 lahkub Nansen koos Hjalmar Johanseniga laevalt. Mehed liiguvad suuskadel, varustus on kelkudel ja neid veavad koerad. St, veavad, kus saavad, liigutakse aeglaselt ületades kuhjunud jääd, ohtlike jäälõhesid ja iseennast. Kelguekspeditsioon oli karm, nii mehed kui koerad marssisid oma võimete piiril või isegi üle selle. Jää ei olnud tasane, kelgud läksid ümber, üle kuhjunud jää tuli varustust konkreetselt seljas tassida jne. Ilm ei hellitanud, kohati alla -50, meestel olid vaid riided, nahast karvased magamiskotid ja siidist telk. Söök ja koerad hakkasid otsa lõppema. Olles jõudnud põhja laiuseni 86° 14′ (kaugemale, kui ükski inimene varem), otsustas Nansen tagasi, kodu poole pöörata (tulenevalt jääoludest edasi polnud enam võimalik minna). Kolm pikka kuud kõndisid mehed enne kui maismaani jõudsid kuid ega kannatused sellega veel otsa ei saanud. Maismaani jõudes (06.08.1895) leevenes olukord toidu osas – merilõvid olid rasvased ja neid oli palju, kuid täiesti uue ohuna ähvardas nüüd mehi ka oht ise ära söödud saada ja seda jääkarude poolt. Karusid oli palju, merilõvisid oli raske veest kätte saada ja üleüldse, polaaröö hakkas uuesti kätte jõudma.
Nansen ja Johansen said aru, et enne kevadet nad edasi minna ei saa ning hakkasid tegema ettevalmistusi talve üle elamiseks. Millest ehitada maja, kui sa asud kusagil Arktilises ookeanis keset tühja, tuultele avatud, üksnes jääd ja jääkarusid täis asustamata saart? Mehed kaevasid endale koopa, kasutasid kive, milliseid suure vaevaga maapinnast lahti kangutasid. Kõige suuremaks probleemiks osutus katus. Selle nad tegid ühest leitud roikast ja morsanahkadest. Ja talvitusid seal siis. Keetsid karuliha, (ainult, muud ei olnud), magasid ja unistasid kuivadest riietest ja kakaost.
“Kolmapäeval, 8. jaanuaril. Eile õhtul puhus tuul saani, mille küljes meie termomeeter oli, nõlvakust alla. Tormine ilm väljas – vihane tuul, mis peaaegu hinge kinni paneb, niipea kui pea välja pistad. Me lamame siin ja katsume magada, aega ära magada. Alati ei lähe see aga mitte korda. Oo, need pikad uneta ööd, kus sa ennast ühe külje pealt teise peale keerad, jalad üles tõmbad, et neid natuke soojendada, ja terves ilmas ainult üht soovid – und!” (lk 95)
“Laupäeval, 1. veebruaril. On imelik olemine terve talv läbi maa-aluses onnis lesida ilma et sul midagi oleks, mille külge kätt panna. Kuidas igatsesime raamatu järele! Kui kena paistis meile elu “Fram´il”, kus terve biblioteek oli! Kõik, mille üle meil tõesti rääkida olnud, oli juba ammugi põhjalikult läbi jahvatatud ega olnud tõepoolest mitte palju mõtteid ühistes huvides, mida me veel vahetanud polnud. Pealõbu, mis meile veel jäänud, oli vastastikku kirjeldada, kuidas me endile järgmisel talvel kodus kõige selle eest tasuda tahtsime, mis siin puudus. Me tundsime kuidas me lõpuks õppinud olime kõiki elu varasid hindama, nagu söök, jook, riided, kingad, maja, kodu, head naabrid jne.” (lk 95 – 96).
21. 07.1893 lahkus “Fram” Vardö sadamast, 14.03.1895 lahkusid Nansen ja Johansen “Framilt” ning alustasid oma saaniekspeditsiooni, 08.04.1985 jõudsid põhjalaiuseni 86° 14′ , 06.08.1895 jõudsid Franz Josephi maale, 19.05.1896 lahkusid Nansen ja Johansen oma talvekorterist, 17.07.1896 kohtusid inglaste ekspeditsiooniga, 13.08.1896 jõudsid tagasi Norrasse. Kümmekond päeva hiljem saabus ka “Fram”. Ekspeditsioon õnnestus, Nansenist sai Norra rahvuskangelane.
See raamat on Nanseni ekspeditsioonipäeviku katked. Nappidesse märkmetesse on mahtunud üsna palju. Olme, ilma ja jääolud, aga ka palju mõtisklusi ja tundmusi. Nii praktilise inimese puhul nagu Nansen seda olema pidi, on isegi kuidagi ootamatu lugeda virmaliste kirjeldusi, kaunilt kõlavast lindude laulust, merilõvi silmadest, mis eluks ajaks meelde jäävad jms. Kõik see huvi ja armastus, soe ja uudishimulik suhtumine kõige elava ja mitte elava vastu. Nappus ja siirus. Rõõm, kahtlused ja kõhklused, sentimentaalsus, emotsionaalsus, väsimus, valu ja pettumused. Ja kustumatu lootus, usk endasse, see kõik muudab ta muidugi erakordselt sümpaatseks ja inimlikuks. Puhas nauding, kindlasti kõige parem raamat, mis ma sel aastal lugenud olen.
