Maris Pulla, Vähidiagnoos kui elupäästja. Iseendana World OÜ, 2022, 200 lk
See on ohtlik raamat. Eriti seetõttu, et ESTERis tähistavad seda mitte sildid “alternatiivravi” ja “esoteerika”, vaid “eneseabi”, “meditsiin” ja “vähk” – mis tähendab, et kirjandusest tuge otsiv vähihaige leiab mitte tõenduspõhise teose, vaid juhendi sügavasse uhhuu-metsa eksimiseks. See on nagu õpik, kuidas meditsiin ja teadus osutuvad võimetuks konkurentsis pahatahtliku rumalusega täidetud internetiavarustega. Nagu järg Märt Lauri „Mürgiallikatele“, aga kirjutatud mürgiallika enda silme läbi. Raamatu autor põdes emakakaelavähki, sai keemia- ja kiiritusravi, talle tehti vereülekandeid, kasutas kõiki meditsiini pakutavaid võimalusi vähiraviks ning ometi jõudis välja sinnani, et arstid ei tea midagi, ainult tema suudab sügavalt tunnetada ja jõuda välja vähi müstilise „juurpõhjuseni“. Ja otse loomulikult saab selle juurpõhjuse otsingute eest küsida head raha. Sedasama raha (ja raisatud aega), mida vähihaige saaks kasutada oma perega olemiseks, ravimitele, toidule – millele iganes. Enesearengu sildi alla saab peita tõesti igasugust plära.
Raamat on kirjutatud üsna osavalt, kuigi lehekülgede pikkused vaimuheietused on päris tüütud. Mul on alguses Marisest siiralt kahju, kui ta kirjeldab vähihaige raskusi toimetulekul diagnoosiga, füüsiliselt ja psüühiliselt rasket ravi, operatsioone, protseduure. Tema vaev on siiras ja kaastunnet äratav: ta varjab oma diagnoosi, käib haiglas salaja, tunneb enesehaletsust ja viha, aga ka kahetsust, et on oma keha eest hoolitsemise (loe: sport ja tervislik toitumine) unarusse jätnud. Samas tõdeb ta, et muud varianti pole, keemia ja kiiritus tuleb läbi ja üle elada, kui on soov ellu jääda. Mitte keegi ei peaks nii karme kannatusi läbi elama, aga paraku juhtub seda ikka ja jälle. On täiesti mõistetav, et haige inimene on ahastuses ja tema maailmast on jäänud vaid varemed.
„Kuidas, kurat, MINA siia sattusin?!“ Olen miskipärast arvanud, et onkoloogiaosakonnas kohtab ainult vanainimesi. Sellised vanainimesed, kelle tervis on juba nagunii läbi, kes oma elus on kõike näinud, teinud ja kogenud. Ja kellel ei ole suremise vastu enam nagunii mitte midagi. Aga mina. Mina ju veel ei ole kõike näinud, kõike teinud ega kõike kogenud, mida minu hing ihkaks. Ma ei ole isegi veel kõige sellega pihtagi hakanud. See on ebaõiglane, et ma siin olen. Tahaks karjuda maailmale, et sa oled nii ebaõiglane ja kuri! Tuleb tunnistada, et haigus ei küsi vanust. Tahaksin ennast haletseda ja haletsengi, sest kõik põhjused on olemas. Tunnen, nagu oleksin mingi vanainimene, kellel on ühtäkki kõik surmahaigused ja kes ei olegi midagi rohkemat väärt kui ära suremist. Ja polegi oluline, et ma oma elu jooksul midagi veel korda pole saatnud. Tahaks lihtsalt nutma puhkeda. Kogu mu maailm on kokku varisenud.
Kui ravi kõrvalmõjud ilmnema hakkavad, häbeneb Maris oma nõrkust, püüab olla endiselt võimekas ja ise endaga hakkama saada. Valetab endale. Valetab teistele. Ja siis hakkab tasapisi, peaaegu nähtamatult hargnema tema teekond uhhuu-maailma suunas. Tõuke selleks andis (eeldusel, et autor ei valeta) puudulik info vähihaige toitumise kohta. Sellest polevat talle lihtsalt räägitud. Küsisin järele, vähemalt Tallinna haiglates on toitumisspetsialistid olemas ning kui onkoloogi antavast infost patsiendile ei piisa, saab ta pöörduda nende poole. Tasuta.
Mida teeb Maris? Guugeldab. Ei küsi arstilt, õelt ega nõustajalt. Ta teeb seda, mis on kõige lihtsam – sukeldub internetti. Ja teeb loetust järeldusi: poes müüakse toidu sildi all rämpsu, mis rikub immuunsüsteemi. Viimaks jõuab ta välja tasulise toitumisnõustajani.
Ma polnud kunagi varem kuulnud sõnu dattel, seller, spinat, avokaado. Vähemalt polnud need varem jõudnud minu toidulauale. Arvasin, et need on veidrate inimeste toiduvalikus. Normaalsed inimesed söövad ju vorstisaia ja joovad lehmapiima ja küpsetavad kodus suhkruseid ja jahuseid kooke.
Jaa, kulla Maris, normaalsed inimesed söövadki kõike seda. Aga mitte ainult ja mitte kogu aeg. Kui „sinu maailmapilt“ alles vähiga avardus, ei tähenda, et teistel see varem avaram ei olnud. Suhkru- ja piimaviha kütmine on hea ainult toidulisandite ja dieetide müüjaile.
Järgmiseks jõuab autor kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Väga hea. „Ega seda mulle haiglast ise pakutud, küsisin ja sain.“ Pange tähele: ta küsis ja sai. Aga psühholoogil oli tema küsimusele, kas vähipatsientidel on ühiseid jooni, liiga lihtne vastus: „Me oleme kõik lihtsalt inimesed.“ Veel viimased protseduurid, tabletid, põrgupiinad, siis ütleb arst: „Sa oled nüüd terve, näeme järelkontrollis.“ Aga põhjust, miks Maris vähki haigestus, ta öelda ei oska.
Nüüd lähevad pretensioonid tõsisemaks. Tablett oli halb ja vale. Haiglas on paha olla. „Ma ei lepi nende vastustega, mida arstid mulle andnud on.“ Energia patsiendi sees on muutunud ja tema kindel otsus on rohkem mitte haiglasse sattuda. Ta on valmis vastu võtma uue elu. Algab jutt sisemisest väest ja hinge vibratsioonidest. Kust see jutt tuleb? Küllap internetist. Pole veel kuulda olnud, et onkoloogiaosakonna töötajad sel teemal patsiente konsulteeriksid. Uhhuu on langenud viljakale ja hästi ette valmistatud pinnasele.
Pärast rohket vaimlemist (antagu aga hagu, inimesel on selleks oma raamatus täielik õigus) heliseb tänu riiklikule meditsiinisüsteemile tervenenud patsient täiel rinnal. Temast on saanud täievoliline iseenese teejuht ja oma elu suunaja, jumalikult täiuslik olend. Ja kuigi see tekst kõlab natuke naiivselt, on mul Marise üle hea meel. Ta on tervenenud vastikust haigusest, saanud jalad alla ja tal on võimalik oma eluga ette võtta mida iganes. Teha head, aidata inimesi, toetada saatusekaaslasi. Lopsida kokku võileibu, sõita jalgrattaga, käia puhkusel, hüpata batuudil. Kõike seda, mida need, kellel õnneks ei läinud, enam kunagi teha ei saa.
Mida teeb Maris? Läheb astroloogi juurde ja saab lõpuks teada, kes ta on. Kõik temas olemas olevad anded on suretanud ühiskond. Siis lasi ta endale teha iidsete maiade personaalse sünnikaardi. Kõik klappis. Järgnes tervendus rakutasandil – jälle kord tänu internetist leitud regressiooniteraapiale. Marise juttu lisandub jutt mustrite tervendamisest, südame järgi käimisest, emotsioonide vabastamisest, ohvrirolli ja kannatuste hülgamisest. Mis saab kellelgi selle vastu olla? „Keha teab, süda tunneb, hing teab nagunii tõde.“ Maris tunnistab, et on süüdistanud teisi asjades, mida ta ise sündida on lasknud. Meie elu on meie endi valikute tulem. Jällegi – no kui nii on, siis on tore, et aru said. Teiste arvamus ei loe midagi, loeb ainult iseenda oma.
Nüüd on aeg asuda onkoloogilise uurimistöö kallale ja abiks, nagu ikka, on internet. Ei, Maris ei lähe medkooli, et õppida näiteks õeks või hooldajaks ja selle käigus omandada algteadmised inimese organismi toimimisest. Ta hakkab tuvastama juurpõhjust, sest arstid ravivad vaid sümptomeid. „Arstid on tegelikult imelised ja ilma nendeta me ei saa. Nad aitavad meid suuremast surmasuust välja, aga meie enda vastutada on kõik ülejäänu.“ Kõlab ju täitsa arukalt, eks ole? Eriti kui arvestada, et onkoloogiks õpitakse 10 aastat. KÜMME AASTAT. Aga mida järeldab Maris? Tema kaevab välja juurpõhjuse, sest arstid ravivad ainult sümptomeid ja psühholoogide „teooria on liiga kindlas raamistikus“ ning kummagi elukutse esindajad ei küüni seetõttu piisavalt sügavale.
On tarvis sügavamaid teraapiaid, mis päriselt ka rakutasandini jõuavad. — Olen tänulik arstidele, et nad pingutavad ja annavad oina parima, et eemaldada ehk vaigistada sümptom. Sellega nende töö lõppebki. Aga sümptomeid tekitavad juurpõhjused, need ei teki õhust. Tegelikud juurpõhjused jäävad kõigil neil kordadel välja selgitamata. Need tuleb meil endal üles leida ja ära tervendada, et haigus enam ei naaseks. Aga inimesed ei tea seda, sest keegi ei räägi ja keegi ei taha seda tunnistada. — Juurpõhjuse ravimata jätmisel jäädki arstide vahet käima ja imestad, miks ükski ravim jäädavalt ei toimi, süüdistades oma saatuses arste. Nemad on lihtsalt tööriistad, kes aitavad sind kõige suuremast jamast välja. Ja see on kõik.
Vähipatsiendist on saanud kõige targem inimene maailmas. Tema teab, kus on varjatud tõde ja toob selle päevavalgele, maksku mis maksab. (Ja tulevikku vaadates tuleb tunnistada – hästi maksab. Ainult et keegi teine ja Marisele.)
Sellest kohas algab tõeliselt kahjulik ja ohtlik jamps. „Vähki tekitab allasurutud (peamiselt negatiivsete) emotsioonide liigne kogunemine kehas ning samas rõõmu mitte lubamine.“ Enam ei ole tema tervenemises „süüdi“ arstid, vaid ainult tema ise: tervenemine algas hetkest, mil ta ise oma energiaga on selle läbielamise oma ellu tõi. Universumile tuleb öelda, et sa tahad olla terve.
Ma avastasin regressiooniteraapia kõrval veel ühe elumuutva teraapiavormi, mis just nii sügavale läheb, nagu ma tegelikult otsinud olin. Ma olen vaimustuses. See leiab üles traumad ja juurpõhjused. Taas ma saan tänulik olla vaid iseenda sisetundele, et see kuidagimoodi ühel päeval minuni jõudis. Ja taas täitsa ise kaevasin internetist ja sisetunde pealt, mitte keegi seda mulle ei soovitanud ega mind selleni ei suunanud. Konstellatsiooniteraapia töötuppa sattusin juhuse tahtel, aga nüüd ma arvan, et mitte miski pole juhus.
Ja siis saab igasuguse hariduseta patsiendist – tadaa! – korraga naistehaiguste spetsialist.
Hakkasin vahepeal veel rohkem naiste teemasid ja naistehaiguseid uurima. Kuidas tekib naistel kehasse agressiivne emakakaelavähk, nagu seda ka mul oli. Olin ju olnud see korralik, kes iga-aastases kontrollis käis nagu kord ja kohus, kunagi midagi vahele jätmata. Kaheksa kuud enne vähidiagnoosigi käisin naistearstil ja kõik oli korras. Mul ei olnud otseseid sümptomeidki, sattusin nii igaks juhuks uuesti kontrolli. Ja seal avastatigi, et juba on suur kasvaja. Siiani mõtlen, kuidas see kõik nii kiiresti juhtuda võis. Kuskil peab mingi konks olema! Mind hakkasid naiste teemad rohkem huvitama ja nii ma kuulasin erinevaid naisteteemalisi podcast’e. Ühel päeval jäi mu kõrva lause: „Paljud tõsised naistehaigused on seotud sellega, et naised lasevad ennast oina partneritel seksuaalselt kodurahu huvides aastast aastasse ära kasutada.” — See oli äratundmine rakutasandil. „Erinevad haigused naisorganites kuni vähini välja on tugevalt seotud seksuaalsusega ja seksuaalselt enda ära kasutada laskmisega,” oli lause seal podcast’is.
Tervenemisse andsid edaspidi panuse veel kallistusteraapia ja naisteringid: „Tundsin, kuidas kõik naisorganid südamest allpool justkui tervenesid – emakas ja emakakael puhastusid“ ja keha puhastus programmidest, mida iganes see tähendab. „Inimesi on täiesti võimalik ka terveks ravida.“
Tahan ära mainida siin ka selle, et kui vähki haigestub laps, kellel endal ei ole veel justkui seda vähimustri koodi välja kujunenud, tuleks esimese asjana vaadata vanemate poole. Lapsed tulevad näitama meile vanemate mustreid, mida nad ise ei näe ega suuda ära lahendada. Sel puhul on laps justkui vähimustri näitaja suguvõsas. Tegelikult on talle antud väga suur ülesanne ja vastutus. Lapsed peegeldavad ja näitavad alati vanemate enda mustreid ja probleeme. Ja vahel võibolla ongi vaja sellel lapsel surra, et vanemad saaksid õppetunni sellise kogemuse kujul ning laps saab kogemuse sellise suremisviisina.
Panite tähele mustrit? Mitte seda, mida konstellöör harutada armastab, üheksa põlve needust ja muu säärane väljamõeldis. Seda mustrit, kuidas haavatavast vähihaigest saab uhhuu, kes oma saatusekaaslaste kannatusi rahaks pöörab, andes vastu heal juhul kaastunnet ja võltsteadmisi.
Oi, mul käis peast läbi veel igasuguseid hirme ja uskumusi, kuni selleni välja, et kes olen mina, et üldse sellisel teemal kirjutan, ma pole ju arst ega mingisugune professor. Ma olen tavaline inimene oma tavalise looga jagamas seda, mida mu hing koges. Aga teate mis? Ma ei kirjutaks seda raamatut siin, kui ma oleksin lasknud oma mõistusel otsustada ja ühiskonna hirmudel dikteerida.
Raamatu lõpuks on uhhuu ringkäik looduses tiiru peale teinud ning esimese peatüki öökivast vähipatsiendist saanud täisvereline uhhuu. Napid tänusõnad arstidele on asendunud meditsiiniviha õhutamisega, on teaduspärast kõigi nurgaarstide ja libaterapeutide äri nurgakivi. Ja siin tulen appi mina, Maris, üleni valges ja otsin tühise summa eest üles sinu vähihaiguse juurpõhjuse!
Olen hakanud mõtlema vähiravile ja selle suuremale pildile ühiskonnas ning minu mõtisklused on viinud selleni, et mulle tundub, et vähk ühiskonnas ja selle ümber loodud äri ei ole siiras. Mulle tundub, et mitte ühegi haiguse ravikulud ei ole nii üüratud, nagu seda on vähihaigetel. Teiseks on vähk ühiskonnas nii suure negatiivse energeetika külge riputatud, et see tekitab une pealt ka kõigile hirmujudinaid ja inimeste arust ongi maamuna peal see justkui kõige kardetavam haigus, millest päästab vaid ülikallis ravim. See on minu jaoks nii huvitav teema. Ükspäev mõtlesin selle üle, mis juhtuks kui eemaldada sõna ,vähk” meie teadvusest ja kui eemaldada ära need üüratud summad vähiraviini maksumusest. Siis mis jääks järele? Järele jääks tavaline haigus ja odav poehind. — Ravimitootjad ei ole ka lollid: kui on võimalus teenida, siis tuleb lõigata kasu nii palju, kui saab. Mulle tundub, et vähiravimid aina kallinevad, sest nõudlus suureneb. Aga ravimid ei kallineks, kui nõudlus ei kasvaks. Kõik hakkab nõudlusest. Nagu nõiaring. Rääkimata sellest, et vähipatsiente tuleb aina juurde. See tekitab muret. Mis oleks, kui see raha, mis pannakse kalli ravimi peale, et oma elulõnga pikendada mõne aasta või kuu võrra, kulutataks hoopis sellele, et päriselt vaadata sisse sinu haiguse juurpõhjusesse ja anda sulle võimalus oma energeetiline tasand korrastada?—
Kui autor oleks selles raamatus lihtsalt oma lugu jaganud ja universumit kuulanud, siis oleks temast võinud saada päris asjalik kogemusnõustaja, kelle õlg ja sõnad oleksid abiks karmi diagnoosi saanud haigetele. Paraku sai tema raamatust alus ärile, kus neilt haigetelt võetakse käibetõdedega pikitud rumala jutu kuulamise eest aeg ja raha, mida neil niigi napib (seanss 2 tundi 150 eurot). Nõnda kõneleb Maris Pulla, kelle sai vähist vabaks tänu tõenduspõhisele meditsiinile, ravimitele ja onkoloogidele:
Kohati tundub ühiskond nii pime olevat või siis lihtsalt ei taheta, et me tõesti tervenema hakkaksime. Mis juhtuks, kui vähiravimid müügilt ära võtta? Inimesed hakkasid oma peaga alternatiive välja mõtlema ja tõenäoliselt suunaksid oma pilgu samuti hoopiski loodusesse. Ma tõepoolest ei tea, kas see on mingisugune apsakas või kokkumäng ühiskonnas, aga kohati tundub see vähiäri mulle väga jabur ja ülepaisutatud. Keegi teenib selle pealt üüratuid summasid. Kohati mulle tundub, et see on haigete suhtes lausa ülekohtune. — Ma tunnetan laiemalt ja ma kogen sügavamalt. Mulle endale tundub, et samasugune rütm, mida mööda on käidud, ei toimi enam ammu, aga keegi ei näe. Mitte midagi ei muutu, kui mitte midagi ei muudeta. See haigus jääb kestma, sest me tammume sama rada.
Head inimesed, kui teil on vähk või on see kuri tõbi tabanud teie sõpru, sugulasi, olulisi inimesi: minge arsti juurde. Minge psühholoogi või kogemusnõustaja juurde või leidke sõber, kes teid ära kuulab. Ärge viige oma raha neile, kes on haavatavate inimeste arvelt teenimise omale ärimudeliks võtnud ja tirib teid üha sügavamale petlikku sohu. Uhhuu virvatulukesed on ohtlikud ja Marise raamat räägib tegelikult õpetliku loo, mida petistest kubisevas internetis uitamine ühe lihtsameelsega teha suudab.
Praegu õpib Maris mitte meditsiini ega nõustamist, vaid järjekordset uhhuud, mille abil hädasolijatelt raha lüpsta. Temast saab perekonstellöör.
