Kirjutas Tilda , postitus ilmus algselt blogis Tilda ja tarakanid
Stephen B. Heard, “Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik. Kuidas teaduslikud nimed pühitsevad seiklejaid, kangelasi ja isegi mõnd kaabakat.” Tõlkija Lauri Laanisto, Argo 2023, Elav teadus nr 40, 262 lk
„Kõik teavad, et teadus võib olla vanamoeliselt nüri ja igav ning taimedele ja loomadele antud ladinakeelsed nimed on ehk teaduse kõige vanamoelisem ja igavam osa. Need on pikad, raskesti meeldejäetavad ja hääldamatud. Heal juhul on tegu möödapääsmatu nuhtlusega – – millegagi, mida bioloogiatudengid peavad teatud sorti repsimisrituaalina pähe tuupima. Kõik teavad seda. Kuid kõik nad eksivad. Selge see, et mõned ladinakeelsed nimed on keerulised ja imelikud, kuid teised on jälle imelised.“ (lk 14)
Jah. Kui ma mõtlen asjade peale, mis tunduvad mulle põnevad, siis ma ei mõtle taksonoomiast (teadusharu, mis tegeleb eluslooduse süstematiseerimisega) – mitte kunagi. Ometi lugesin ma selle raamatu läbi, kaanest kaaneni ja vähe sellest, et huvitav, oli mul isegi lõbus.
„Mõelda vaid! Nimetada mingi umbrohi korraliku kristliku naise järgi!“ (lk 8)
Et siis, raamat sellest, kuidas taimed ja loomad endale teadusliku nime saavad.
Keegi ei tea, kui paljude erinevate liikidega me planeeti jagame, kuid selge on, et paljudega ja enamus neist on veel kas avastamata või kirjeldamata või mõlemat. Selleks, et kõiki neid liike hallata või kasvõi nende peale mõelda, peavad neil olema nimed. Enne kui Rootsi teadlane Carl von Linné mõtles välja binaarse nomenklatuuri, kasutati kirjeldavaid liiginimesid. Kirjeldavad liiginimed olid mõnel juhul küll täpsed, kuid tihti liiga pikad ja raskesti meeldejäetavad. Lisaks, mida rohkem liike avastati ja kirjeldati, seda täpsemalt tuli seda teha e nimed muutusid järjest pikemateks. Linné binaarse klassifikatsiooni kasutusele võtuga kadusid liiga pikad liiginimed. Asemele tekkisid nimed, mis koosnesid perekonnanimest (näiteks Acer – umbes 130 liigist koosnev vahtrate perekond) ja sellele järgnevast teisest nimest, mis võib olla liiki kirjeldav (nt Acer rubrum – punane vaher) aga võib seda ka mitte olla, nt Acer davidii on Davidi vaher (eponüüm e inimese järgi nime saanud). St, nüüd tekkis teadlastel võimalus olla loominguline, jäädvustada enda poolt avastatud liigi nimesse killuke oma töö- või isiklikust elust, deklareerida oma sümpaati või isegi antipaatia. Nt Linné armastas Vana – Kreeka mütoloogiat ning pani mütoloogiast pärit nimed 544. liblikaliigile.
„Kaks esimest rühma pälvisid Trooja sõjaga seotud nimed – üks rühm troojalaste poolt võidelnute ja teine rühm kreeklaste poolt võidelnute auks. Linné alustas suursuguselt – esimene liik sai nimeks Papilo priamus (Priamos oli toonane Trooja kuningas) ja teine P. hector (Hektor oli Primose esmasündinud poeg, üks troojalaste peamiseid väejuhte). Teised rühmad said oma nimed muusade järgi (muusad on Vana – Kreeka kunstide, kirjanduse ja teaduste jumalannad), nümfide (Vana – Kreeka loodusjumalannad) ja ka argonautide järgi (Iasoni laeva Argo meremehed, kes tõid Kreekasse tagasi kuldvillaku). Enamik Linné poolt pääsusabade perekonda lisatud liblikaliikidest on praeguseks ümber paigutatud teistesse perekondadesse, ent kui mõni üksik erand välja arvata, on liigiepiteedid jäänud samaks. Näiteks Papilio pariamus kannab praeguseks nime Ornithoptera priamus ja Papilio hector on Pachliopta hector.“ (lk 182)
Kuid mitte kõik teadlased ei armasta Vana – Kreeka mütoloogiat. Mõni armastab popkultuuri või poliitikat, kirjandust, sporti, oma naisi-lapsi ja nii pikalt edasi. Palju liike on nimetatud avaldamaks austust erinevatele teadlastele, kolleegidele, kamraadidele. Paljusid liike on nimetatud inimeste järgi, kes ühel või teisel moel on andnud oma panuse konkreetse liigi avastamisse. Nii on raamatus peatükk eelmise sajandi algul toimetanud südikast muuseumikuraatorist Marjorie Courtenay-Latimerist, kelle auks anti nimi kalale. Või lugu Madakaskaril tegutsenud doktor Berthe Rakotosamimananast, kelle järgi sai endale nime pisike leemur. Huvitav on see, et autoril on kõige muu juures olnud mahti arutada ka nt soolise võrdõiguslikuse teemal. Selgub, et mehed kasutavad liikidele nime andes (ja eriti muidugi lindudele ja muudele kaunitele olevustele) hoopis sagedamini oma naiste nimesid kui nais(teadlased) oma meeste omi. Aga ega looduses ei ole ainult lilled, liblikad ja armastus. On ka kiusu, kadedust, kättemaksuiha. Ja muidugi igasuguseid jälke elukaid ja organisme ja isegi mitte et väga jälke, aga selliseid … No nt, kui sul on, ühelt poolt üks eriti ebameeldiv, nt konkureeriv või lihtsalt kiuslik …, kolleeg ja teiselt poolt äsja avastatud, nime vajav liik jumal teab mis mutukat, kelle oluliseks liigi tunnuseks on eriti lühike suguliige – no kes suudaks ahvatlusele vastu panna? Hiljem võib ju muidugi kirjutada, et avaldasin austust, aga …
Siinkohal ei tasu meelt heita neil õeluskottidel, kes teadlased ei ole – raamatus on terve peatükk pühendatud BIOPATi nimelisele programmile, mille kaudu on võimalik osta endale õigus anda nimi mõnele äsja avastatud liigile. Jääkarud, anakondad ja flamingod on kõik juba vist ära avastatud, kirjeldatud ja nimetatud, aga igast pisiussikesi või muid kusagil mülkas askeldavaid organisme jagub kindlasti veel paljudeks, paljudeks aastateks …
„Stan Vlasimsky viis perekondliku nimeandmise järgmisele tasandile, kui maksis nimede eest nii oma naise kui nelja lapse auks: orhidee perekonnast epidendrum naise Lezlie auks – Epidendrum lezlieae – ning kaks konna, liblikas ja sisalik laste Claudia, Liami, Magdeline ja Caideni auks – Dendrobates claudiae, Boophis liami, Plutodes magdelinae ja Euspondylus caidenii. Et ise mitte päris välja jääda, toetas Vlasimsky ka ühele küllaltki silmapaistvale Uus-Guineas elavale kärsakale nimeandmist terve perekonna auks: Eupholus vlasimskii.“ (lk 199)
No ja siis veel igasugused irvhambad, onju. Ma ei hakka ette ütlema, milliseid erilisi liigitunnuseid kannavad Donalt Trumpi või Beyoncé järgi nime saanud loom.
St, st, mis mulle selles raamatus kokkuvõttes ehk kõige rohkem meeldis, on see, kui selgelt siit ilmneb, et esiteks, inimene juba kord on selline, et rääkides ükskõik millest (kärbsest või leemurist või mõnest kaunist lillest), tahab ta eelkõige ikka ja alati rääkida endast, inimesest. Ja teiseks, et kõik on seotud kõige. Loed kusagilt suvalise putuka või rohukõrre nime ja kui huvi on, võid leida nime tagant terve loo, sellest, kes, kus või kuidas avastas, mis inimene avastaja või nimetaja oli, mis tema südand vaevas või tema hinge kosutas. Tohutult palju lugusid, huvitavad, erinevad, südamlikud ja naljakad.
„Ladinakeelsete eponüümsete liiginimede taga on peidus tuhanded lood, see raamat sisaldab vaid murdosa nendest. /—/ … – eponüümsed nimed lõimivad maailma kokku. Nii saame teada mitte ainult neid nimesid kandvatest organismidest, vaid ka nende nimede taga olevatest mõtetest, nimekandjatest ja nimeandjate isiksustest.
Häbi ja au, unustus ja kuulsus, vaen ja armastus, kaotus ja lootus. Ühes ladinakeelses nimes on seda kõike.“ (lk 226).
Võimalik, et raamatu peamine eesmärk on tõmmata tähelepanu just sellele, et taksonoomia ei ole kuiv, mõttetu ja suuremalt jaolt tavainimesele hääldamatu teadus, vaid midagi hoopis enamat. Ja kuis, siis sellega sai autor päris hästi hakkama. Nagu keegi siin juba kirjutas, pargis jalutades loen taimenime sisaldavaid sildikesi nüüd hoopis teise pilguga.
Kui ma nüüd mõtlen, siis olen päris mitmeid lugusid siit raamatust edasi rääkinud. Lapsele, mitmele kolleegile, siin ja seal. Sest on, mida rääkida, on toredad lood.
Ja veel. Ühest lahedastst kokkusattumusest. lugesin seda raamatut paralleelselt Roger Zelazny “Igikeltsa ja tulega” ja seal kusagil raamatu päris alguses, autoripoolses sissejuhatuses, on selline lõik:
“Vahepeal olin ma saanud musta kassi nimega Amber, musta vöö aikidos, veel kaks Hugot, umbes kuue riiulimeetri jagu raamatuid ja omanimelise karpvähi (Sclerocypris zelaznyi – suur tänu, doktor Martens). Oli siiski viga sellega Jack C. Haldeman II ees kiidelda, sest temal, nagu selgus on omanimeline paeluss (Hymenapolis haldemanii – alati tuleb olla ettevaatlik, keda oma kangelaste prototüüpideks valida). Nii palju siis vastuseks neile, kes on küsinud, kuidas ma olen elanud.”
