Neil Bradbury, Tõhus doos. Üksteist tapvat molekuli ja neid kasutanud mõrvarid.
Argo 2023, #elavteadus nr 39. Teadustoimetaja dr Kärt Tomberg
Krimkade võidukäigu ajal on äärmisel asjakohane võtta ette üks mitteilukirjanduslik krimka, nimetagem seda näiteks ilukurjanduseks. Pärast „Tõhusa doosi“ tõlkimist sujub mul krimkade lugemine igatahes märksa meeleolukamalt.
Ilusad sõnad insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Tuttavad küll, aga kellele kuidas? Südameprobleemidega inimesed tunnevad digoksiini kui elupäästvat ravimit. Iga suhkruhaige teab, mis on insuliin ning iga tubli koristaja ja basseiniomanik tunneb kloori kui head desinfitseerimisvahendit. Atropiiniga suurendavad silmaarstid pupilli ja ravivad lühinägelikkust. Akonitiin ehk käoking väga täpselt timmitud koguses vaigistab närvivalu ja – üllatus, üllatus – on ainsaks tõhusaks vastumürgiks mitmele teisele mürgile, aga suuremas doosis põhjustab piinarikast surma.
Nende ühendite võimet inimeselt elu võtta on juba aegade hämarusest peale ära kasutanud armukesed ja petetud, võimumehed ja intrigaanid, pärandi ootajad ja logiseval ametiredelil virelejad. Fantaasiat oma ohvritele mürgi andmiseks on neil olnud piiritu ja nii mürgimõrvad on andnud rohkesti ainest ilukirjanikele. Huvitava kokkusattumusena juhtus nii, et enne seda raamatut tõlkisin esimese Cassie Raveni loo (A.K. Turneri „Kehakeel“), kus oli juttu insuliinimõrvast. Selle järel avasin Bradbury raamatu, mis algas… insuliinimõrvaga. Mõni vaimleja ütleks seepeale, et universum annab mulle märku saabuvast suhkrutõvest 
„Kuidas saab võimalikuks, et keemilisest ühendist, mis püsib kenasti pudelis ega tee kellelegi kurja, saab viimaks mürk inimese surnukehas? Olgu tegu millise mürgiga tahes, eelneb surmale alati kolm selgesti eristatavat etappi: manustamine, toime ja mõju.
Ohver võib mürki manustada neljal moel: neelamise, sissehingamise, imendumise või süstimise teel. See tähendab, et mürke võib süüa või juua, nii et need pääsevad organismi soolestiku kaudu; neid võib hingates kopsudesse tõmmata; need võivad imenduda läbi naha ning neid võib süstida lihasesse või vereringesse. Kuidas tapja mürgi ohvri kehasse toimetab, sõltub mürgi olemusest. Kuigi mürkgaase on tapmiseks küll kasutatud, esineb nendega omajagu tehnilisi raskusi, mis teeb nende kasutamise ebapraktiliseks, ja sageli on gaasiga raske tabada konkreetset isikut. Imendumine läbi naha või silmade ja suu limaskesta
võib olla üsna tõhus: tapja ei pea ohvriga kokku puutuma ega mürgitamise ajal isegi tema läheduses olla. Isegi mürgi määrimine millelegi, mida ohver puudutab, võib olla piisav, et põhjustada surma. Mürgi segamine toidu või joogi sisse on väga sageli hõlpsaim moodus.
Eriti hästi toimib see tahkete kristalsete mürkide puhul, mida saab puistata toidu peale või lahustada joogis. Siiski vajab mõni mürk kehasse süstimist, näiteks seetõttu, et mürk on valk, mis allaneelamise korral maos ja soolestikus lihtsalt ära laguneks. Muidugi peab tapja olema ohvrile piisavalt lähedal, et talle mürki süstida.
Nüüd jõuame mürkide olemuse tuuma juurde: kuidas katkestavad nad keha sisemise masinavärgi töö? Mürkide toimemehhanismid on uskumatult mitmekesised ja nendest selgub paljugi inimese bioloogia kohta. Mitu mürki ründab närvisüsteemi, häirides seda ülikeerukat elektriliste signaalide vahetust, mis juhib keha normaalseid funktsioone. Südamesisese signaalivahetuse rikkumine võib südame tuksumise kergesti peatada ja põhjustada surma. Diafragma, hingamist kontrolliva lihase töö takistamine võib samamoodi tappa, kui hingamine seiskub ja inimene lämbub. Mõned mürgid pääsevad rakkude sisemusse, teeseldes, et on midagi, mida nad tegelikult pole. Mürk võib varjata oma tegelikku olemust ja võtta raku mõne eluliselt tähtsa komponendiga peaaegu, kuigi mitte täpselt samasuguse kuju ning sel moel osaleda raku ainevahetuses, kuid jätta täitmata vajalikud biokeemilised funktsioonid. Kui mürk esineb võltsmolekuli rollis, jääb rakukeemia seisma ja rakk sureb. Kui sureb piisavalt palju rakke, sureb ka kogu keha.“
Füsioloogiaprofessor Neil Bradbury on kokku korjanud hea hulga mõrvalugusid ajaloo igast järgust, teiste seas Skripali ja novitšokini, aga juttu tuleb ka Steiermarki arseenisööjatest. Kujutage ette, mõned austerlased krõbistavad arseeni nagu plaksumaisi ja ainus, mis nendega seepeale juhtub, on kena õhetus palgeil ja prink kere?
Seejärel analüüsib autor lugusid arsti vaatevinklist: mis juhtus ühe või teise õnnetu kerega, kuhu mingil moel sattus mõni mürk? Äärmiselt harivad on tema ekskursid nii ajalukku kui anatoomiasse. Järgmiseks võtab autor uurida, kuidas kriminalistid ja teadlased mürgi olemasolu kindlaks tegid ja ühendi määrasid. Võin vaid öelda, et teadlaste kirg oma uurimisobjekti vastu ületas sõna otseses mõttes minu maitse piirid. Mida kõike teadmiste järele janunedes ei tehta…
Aga mitte kõik mürgid pole ühtlasi ravimid. Poloonium näiteks on putinoididele asendamatu lisaaine teejoomisel. Mis juhtus Litvinenkoga, teavad kõik. Miks see juhtus, teavad vähemad ning kuidas see juhtus, mis sündis õnnetu mehe kehas, et see sõna otseses mõttes iseenesest räbaldus, sellest pole väljaspool meditsiiniringkondi suurt räägitudki. Siit võite sellest lugeda. Ka seda, mida tegi vihmavarjuga kintsu torgatud ritsiin, ei ole enamasti kirjeldatud – aga siit võite lugeda selle hirmsa mürgi toimemehhanismist üsna detailselt. Ja see on huvitav! Ausalt öeldes ei ole ma veel kohanud raamatut, mis suudaks nii lihtsalt ja selgelt ära seletada, kuidas ikkagi töötavad rakud inimese kehas. Ja selleks oli vaja tervet hunnikut mürgitatud laipu…
Muidugi on juttu ka sellest, mis kaabakatest edasi sai (võllapuu, trellid, elektritool), aga see pole teab mis üllatus ning autor sellel pikalt ei peatu. Küll aga on pea igas peatükis juttu samast ühendist kui ravimist. Ja see osa on minu meelest äärmiselt tähendusrikas: mürkide ja nende ohvrite uurimine avab palju uusi ja veel rohkem lootustandvaid teid patsientide vaevuste leevendamiseks ja päästmiseks.
Raamatu lõpus on lisas kokku võetud kõne all olnud mürkide manustamise viisid, surmavad annused ja vastumürgid, aga sellele eelneb kõnekas märkus: „Järgnev info on ainult hariduslikel eesmärkidel ja ei ole mõeldud tutvustama mürkide eeliseid ja puudusi mõrva sooritamisel.“
