Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen. Strata 2020
Küll mul oli lugemise ajal palju mõtteid, mida peaks loetu kohta kindlasti ütlema. Küll need mõtted läksid kiiresti üle, sest avalikult jagamiseks on need paraku liiga isiklikud, olulised, mäluhägused või valusad. Mudlum on maha saanud raamatuga, mis läheb korda lugematutel tasanditel, kuid sünniaastast sõltub seekord eriti palju. Ma isegi ei oska arvata, mida võib 25-aastane selle raamatu kolme naise pidepunktidest mõelda. Mina olen Mudlumist neli aastat noorem, sama põlvkond. Elleni ja tema ajastu asjad (sest see on pigem asjade kui inimeste lugu) olid mulle hirmuäratavalt tuttavad ja tuletasid meelde hirmuäratavalt palju teisi asju, mis omakorda olid sündinud kolmandatest, mitte iga kord hirmuäratavatest asjadest. Kui nüüd rääkida raamatutest, mis on kirjutatud otse ja ausalt, siis palun, siin see on.
Tädi Elleni juurde kolisin igatahes mõneks ajaks sisse. Hiilisin tema tubades, mõnikord Mudlumi sabas. Näppisin laudlinanurki, sikutasin salaja lahti sahtleid, nuusutasin seda imelikku lõhna, mis tekib siis, kui majapidamises leidub palderjani, tabletilehti, kust on välja plõksatud vaid mõni ja paar tükki neid on kukkunud ka sahtlinurka; köögis on radika taga sinna kaksteist aastat tagasi surnud hiire karvatutid ning raamatute sisse imbunud ürgniiskus valmistub paari aasta pärast hallitust poegima. Aias oli lihtne lüüa varvast ära vastu aiateest välja nihkunud kivi nurka, aga kui oskasid vaadata, võis leida isegi mõne maasika. See oli üks elus paik.
No peaaegu iga viimane kild pani mingisuguse kellukese või ämbri helisema. Linnasauna kirjeldus tuletas meelde minu kui maalapse ainsa linnasauna külastuse elus – see juhtus olema Kalma saun, kuhu sõbranna mind miskipärast kaasa vedas. Elamus oli nii õudne, et libedaid, märgi ja seebiseid kehi täis ruum kehastab mulle siiani midagi põrgu vannitoa sarnast. Ja need Mudlumi inimesed, nemad olid kõik mulle hästi tuttavad, kuigi nad ise väga palju sõna ei saa, asjad räägivad nende eest. Nii ongi tegelikult hea ja õige, sest asjad ei valeta ega ilusta. Kui sa oled näinud inimese raamaturiiulit, oled sa näinud teda ennast, eks ole. Mõni vana foto, vana kruus, patsipael, teibiga tuhat korda parandatud suvaline vidin. Siis polegi enam tarvis küsida.
Mõtlesin korduvalt Tõnu Õnnepalu uitamiste peale taimede, inimeste ja üksilduse vahel, selle peale, kui erilise mitteerilisusega ta lugeja enda sappa köidab. Täiesti teine maailm kui Mudlumil ja ometi milleski väga sarnane. Mõtlesin Karl Ove Knausgårdi peale, kes köidete kaupa kirjutab oma väga tavalisest elust, teeb seda väga tavalisel moel ja lugedes muutub kõik äkki väga eriliseks. Mõtlesin väga tihti nende aastate peale oma elus, mil ma ise põgusalt sealtkandi tänavatel liikusin, mõnikord päeval, mõnikord ka öösel. Üleloomulikult sageli mõtlesin väga lähedase ja armsa inimese peale, kelle lapsepõlvemaadel tädi Ellen elas; millise pilguga võis tema lugeda Mudlumi tiksuvaid meenutusi vanadest asjadest, arusaamatutest otsustest, eemale hoidmistest ja kaugeks jäämistest. Milliseid seoseid see raamat tekitas ja mida käivitas tema peas. Mudlumi tekst kõneleb kõigiga, aga küllap on need kõnelused äraaimamatud ega kuulu kergel keelel jagamisele. Kui palju jääbki lugeja pähe. Kui palju võimalusi mõista ja lasta ennast mõista jääb igavesti olemata.
Nii ta kulgeb, see Mudlum. Mudlistab tasakesi mööda Merivälja kitsaid tänavaid, rohtukasvanud aedu, kilakolaga täidetud tube ja nurgataguseid. Täiesti võõralt ja ometi nii isiklikult. Annab natuke julgust elada. Kardan, et kui peaksin teda tänaval kohtama, ütlen automaatselt tere.
