“Peakorter – Soome õukond”
Paavo Haavikko
Argo, 2021
358 lk
————–
“Pärast seda, kui härrad olid restoranivagunist salongi siirdunud, tuli tentsik jooke pakkuma. Erirongi jookide valik oli olukorda arvesse võttes rahuldav. Oli kahesugust Inglise viskit, Whisky Trower ja King George, Alko V.S.O.P. ja kolmetärnikonjakit, mesimurakalikööri ja šerri Olorosot. Ryti, kes alkoholist eriti ei hoolinud, kuid oli suur magusasõber, sai enda ette likööriklaasi, teised eelistasid viskit.”
Niimoodi see teise ilmasõja pidamine käis jah. Oli ju üleminekuaeg, ohvitserid olidki härrasmehed, tihtipeale aristrokraadid ka ning eriti just deomokraatia oli veel midagi veidrat, lühiajalist ja kahtlast. Akadeemik Paavo Haavikko räägib meile, milline oli elu Soome otsustajate ringis teise maailmasõja ajal, milliste valikute eest seisti ning kui palju üldse valikuid oli. Samas eks valikuid ikka oli, teame ju tagantjägi hästi – ning see on ka kaanepildilt näha -, kelle-millega Soome koostööd tegi. Kas see on nüüd õige või vale, selle üle võib kõvasti tagantjärgi targutada, eriti kui võtta veel kõrvale ilmasõjale järgnenud esmapilgul naiivne välispoliitika Nõukogude Liidu suunas. Aga ühe asja vastu ei saa vaielda, fakt on kõigutamatu. Soomes suutis säilitada oma iseseisvuse ning see on üks kuradima karm tõsiasi!
“Botaanika kui teadusharu pidi sarnase ja ühise looduse ning aluspõhjakivimi kaudu aitama kirjeldada Ida-Karjala ja Soome ühtekuuluvust. Ka Siberi taigast lääne poole levinud Siberi lehis oli oma sissetungi peatanud sobivalt enne sellesse ühisruumi jõudmist. See puu oli nagu võõras vene aines, mis ei pidanud levima nendesse soome soole mõeldud piirkondadesse, tasandikele, jõekallastele, järvede äärde, kuid soodest eemale hoides.”
Minu jaoks oli see raamat selline omapärane, ma ei saanudki kokkuvõttes aru, kas autori lähenemisviis pidi olema kohati humoorikas ja vaimukas, kuna osad kohad olid selgelt muigamapanevad tõepoolest. Samas sinna kõrvale oli teinekord tuhkkuiva saepuruplaati, mis ei tundunud üldse huvitav, siis jällegi rikastas autor juttu väljavõtetega päevikutest, kirjadest, mälestustest, mis on kuldaväärt vaade otse toimunusse. Seega mu jaoks raamat lainetas, kus huvitavad ja igavamad kohad vaheldusid, kohati tundus ka, et raamat on justkui juppidest kokku laotud, mis sobivad ja ei sobi ka kokku.
“President ei tahtnud kohe Tamminiemisse jääda ega ööbida ka kodus Kaivopuisto majas ning mitte ka asuda elama presidendilossi, mis oli tema viimasele valitsejale Nikolai II-le kuulunud valdus, vaid suundus oma rongi Pasilasse. Soomest oli saanud ühemeheriik. Keegi seda õigupoolest ei märganud, sest sisuliselt oli see olukord juba pikka aega kestnud.”
Kokkuvõtvalt: seega seekord ma ei oskagi pikemat juttu kokku kirjutada, kuna raamat ega nüüd just väga hullult ei haaranud ka. Samas oli ka põnevamat osa, kuna elu-olu kirjeldus, kuidas oli päevakava, kuidas järjest ajalugu tehti, mida täpselt näiteks Hitler soomlastele kirjutas – väga huvitav teada. Lihtsalt, et see ülesehitus jäi kuidagi nõutusttekitavaks. Ma täitsa julgen seda raamatut soovitada, kasvõi sirvides ja siit-sealt lugedes, kuna juttu on paljudest teemadest ning äkki ei peagi kaanest-kaaneni lugema nagu ma seda tegin.
3/5 (“tasus lugeda küll”)
