“The Case Against the Sexual Revolution” (ei ole eesti keelde tõlgitud)
Louise Perry
Polity Books
2022
200 lk
“Mõni mu järeldustest ei pruugi kõigile meeldida, kuna nad tõmbavad tähelepanu vabaduse jäikadele piiridele, mida pole võimalik ületada, ükskõik kui palju me ka ei prooviks. Ning ma alustan kohast, mis on ajalooliselt tekitanud ebamugavust erinevate ideoloogiliste veendumustega feministidel: ma tunnistan tõsiasja, et mehed ja naised on erinevad ning need erinevused ei kao kuhugi. Kui me tunnistame neid piire ja tõsiasju, siis saab seksuaalpoliitika teistsuguse iseloomu. Selle asemel, et küsida “Kuidas me kõik saaksime vabad olla?” küsime hoopis “Kuidas saame veel paremini tõsta meeste ja naiste heaolu, võttes arvesse, et mõlemal grupil on erinevad huvid, mis võivad vahel pingeid tekitada?””
Kui raamat hästi lühidalt kokku võtta, siis on siin juttu sellest, kuidas seksuaalrevolutsioon ja naiste vabanemine on toonud kaasa tegelikult meeste (seksuaalse) mõjuvõimu suurenemise. Raamatu toon pole süüdistav ega lahmiv, on hoopis asjalik ja arutlev.
Ingliskeelne pealkiri ja eestikeelne tsitaat – see raamat pole eesti keeles ilmunud, lugesin inglise keeles. Mõne koha tõlkisin ära, niihästi, kui oskasin. Kuna ma pole erialalt tõlk, ka mitte hobikorras, siis kõik ebatäpsused ja konarused saab minu arvele panna. Raamatu pealkiri võiks eesti keelse olla “Vastulause seksuaalrevolutsioonile: teistlaadne juhend 21. sajandi seksi kohta”.
Ütlen kohe ära, et selle raamatu kohta tegin lugemise ajal mitukümmend märkust ja pildistasin ülelugemiseks sisse vähemalt kümme tsitaati/lehekülge. Kõiki ma ei jõua kahjuks siin puudutada, raamat on tuumakas, lugemist ning kaasamõtlemist jagub, kõvasti. Lisaks leiab huvitavaid võrdluseid, näiteks et teie tähelepanu püüda: “2020. aastal läbi viidud uurimus näitas, et keskmine mees vaatab 70 minutit pornot nädalas […]. Seega tundub, et keskmine mees kulutab nädalas rohkem aega porno vaatamisele kui pesemisele.”
Heakene küll. Louise Perry on Inglismaa vabakutseline ajakirjanik, naiste õiguste eest võitleja, Other Half mõttekoja arendusjuht ning kaasasutaja, töötanud vägistamisohvrite nõustajana. Tehniliselt on raamat populaarteaduslik, autor toetub palju teiste materjalidele ja viitab palju, raamatu lõpus on kümneid lehekülgi kasutatud kirjandust.
Seda raamatut lugedes hakkas mu peas järjest üks mõte kerima, mis arenes vaikselt ühest suunast hoopis teise punkti välja. Kuna mitme nurga alt on juttu sellest, kuidas mehed ja naised on erinevad, nii kehaliselt kui ülaltpoolt kaela, siis on teemaks ka seksuaalne vägivald kuni vägistamisteni välja, mida teatavasti siiski teevad peamiselt mehed.
No igaljuhul algul mõtlesin, et huvitav, kuidas näiteks “Virginia Woolf sind ei karda!” grupis olevate inimeste jaoks see autor, raamat ja lähenemis viis sobib, kuna Perry kritiseerib feminismi kohati üsna tugevalt. Ta muidugi kritiseerib paljusid kild- ja valdkondi, aga see selleks, antud teoses tiritakse vahel ikka liberaalsed feministid kahuritule alla.
igaljuhul uitas mõte edasi, et tegelikult oleks hea ju, kui emad, kellel on tütreid, loeksid raamatut, kuna vägistamisohvrid on noored, keskmine vanus Eestis (2016. aasta andmed, allikas Justiitsministeerium) on 16, alaealiste ohvrite puhul 10, täiskasvanutel 34. Ehk siis emad räägiks tütardega, seda rõhutab ka Perry. Mõte uitas edasi, tegelikult võiks lugeda isad raamatut, rääkida tütardega. Noh, võiks lugeda lapsevanemad, rääkida tütardega.
Aga siis äkki plahvatas ning avastasin jalgratta. Raamatut võiksid lugeda esiteks isad ning rääkida sellest oma poegadega. Loomulikult ka tütardega, aga ka mina keskmise rumala inimesena olin nagu silmaklappidega hobuna ja läksin sissetallatud rada mööda. Üldse näen, et raamatust võiks olla tolku meestele üldisemalt. Eriti just neile, kes ongi üldiselt mõistlikud igatepidi heas mõttes – küll aga kui seltskonnas mõni nõme meeskodanik liiga palju oma vallutuste või ebameeldivate seksuaalvägitegudega hakkab hooplema, siis võiks küll terve mõistuse hääled välja ütelda, et teatud asjad ei ole tegelikult okei. Sest muidu on tegu samalaadse olukorraga, kus uppujast kõnnitakse mööda ja tehakse üldse nägu, et ei märka. Seltskonnas praalijad küll ei ole ju otseselt ohuks, sel hetkel – aga pikas plaanis mõjub vägivaldse käitumisviisi kultiveerimine ja tolereerimine halvasti. Ning vaikimine on teinekord vaikne kaasakiitmine.
Sest tegelikult on enamus mehi siiski ju toredad, #notallmen liikumine on oma ivaga. Samal ajal tasub kõigil meeles pidada, et mehed on füüsiliselt tugevamad ning evolutsioonilised ehitatud nii, et eesmärgiks on saada võimalikult palju järglasi. Seda ei pea häbenema, seda ei pea kalevi alla panema – küll aga tasub kõigil võtta arvesse, et ei ole need inimeseloomad üldsegi nii sarnased, nagu osad kaasaegsed lähenemised kipuvad väitma. On mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, ei ole “sõbrakesed”. Me lihtsalt olemegi erinevad, võtame selle teadmiseks ja muudame maailma paremaks kõigile, arvestades muuhulgas sugu. Mitte, et teeme maailma paremaks sooneutraalsele “inimesele”…ei, ei, teeme paremaks meestele ja naistele.
Raamatus on palju sedasorti juttu, mis on siililegi selge, tajupojatarkus ning täiesti loomulik. Samal ajal on ka teinekord küsimuseks, et aga miks siis seda meeles ei peeta, miks luuakse teinekord täiesti veidraid ja värdjalikke elukaugeid konstruktsioone? Või miks Jimmy Saville sugused kuulsad inimesed on saanud sadu lapsi ahistada ja kuritarvitada, miks seda vaadati pealt ja vaikides kiideti heaks? Või Michel Foucault. Kui on ilmselge, et oma seksuaalpartnerit tuleb hästi kohelda, miks me seda ei tee? No mitte kõik, mitte kogu aeg. Aga kui jälle tuleb avalikkuse enne kurbi ja nukraid lugusid, siis tekib vahel jõuetu tunne küll.
Kui rääkida raamatust tekkinud teistest soovitustest, siis autor mainib korduvalt bioloog Randy Thornhill ja antropoloog Craig T. Palmer kirjutatud “A Natural History Of Rape”, “Vägistamise loomulik ajalugu. Osalt jäin ka mõtlema, et oleks huvitav lugeda samalaadset (st Perry oma) raamatut mehe sulest.
Raamatus on lõpupoole ka mõned soovitused, autor võtab ka kogu raamatu kokku, toob välja tugipunktid. Taaskord on soovitused tegelikult lihtsad ning minu silmis äärmiselt tervemõistuslikud. Kuigi siin raamatus on palju juttu sellest, kuidas näiteks lihtsam tee abielu lahutamise osas, mis oli ju mõeldud hea plaanina aitamaks naisi, kes olid suhtes lõksus, tõi hoopis muuhulgas kaasa normaaljaotuse liikumise muus suunas ning praegu abiellutakse vähe, lahutatakse palju. Seega summa summarum on statistiliselt küll abielulahutuste arv vähenenud, taustal on aga see, et abiellutakse vähem kui 60 aastat tagasi.
Hoolimata kõigest on siiski ühiskonnale kõige parem see kooseluviis, mis ei ole tingimata inimesele omane: monogaamne abielu. Seda tõdeb ka autor ise. Samas kui see õnnestub, siis suunavad just mehed rohkem energiat, aega, raha mujale, kui erinevate partnerite leidmine, mis kokkuvõttes aitab hoida meeste sotsioseksuaalsust kontrolli all. Kes ei tea, mis on sotsioseksuaalsus, siis Lilian-Mariete Hani kirjutab oma uurimustöös “Iha ja Facebooki kasutajate erinevused sotsioseksuaalsuses ja sotsiaalselt soovitavas vastamises” nii: “Mõiste „sotsioseksuaalsus“ võeti esmakordselt kasutusele 1940ndate lõpus / 1950ndate alguses […]. Kinsey jaoks tähendas sotsioseksuaalsus indiviidide erinevat võimet astuda juhusuhetesse, kus partneriga puudub emotsionaalne side.”
Lihtsalt üks nimekiri teemadest, punktidest, mida ei hakka siin pikemalt puudutama, et oma niigi pikka jutulohet veel venitada:
* Porno vaatamine on viinud selleni, et tänapäeval seksivad mehed vähem kui nende vanemad või vanavanemad seda tegid.
* BDSM on ajakirjas seksikas, aga tegelikult rõhutab naistevastast vägivalda.
* Kägistamine seksi ajal on taaskord ajakirjades kuum teema, päriselus naudivad seda tegelikult vähesed naised. Samuti on see üks, mida vägivallatsejad ja vägistajad toovad ettekäändeks ning kahjuks nii mõnigi kohtunik usub.
* “Deep Throat” film on ju tore ja märgiline ja mida iganes veel, aga tasub meeles pidada, et peategelast mänginud Linda Lovelace’i kuritarvitati ja vägistati filmi ajal. Sama on pornoga, kus kaadri taga on palju kurbust, pisaraid ja füüsilist piina.
* Lesbide suhted kestavad reeglina kaua ja on monogaamsed. Gaydel risti vastupidi.
* Kui kuuekümnendatel räägiti, kuidas korralik naine hoolitseb laste eest, hoiab kodu korras, valmistab töölt tulnud väsinud mehele süüa, siis tänapäeval räägitakse sisuliselt sama juttu seksi kohta, et kuidas naine peab meest teenindama. Ainus asi, mis on muutunud, on see, et perselakkumine on sõna-sõnaline. Nopped Cosmopolitanist “30 viisi mehe rahuldamiseks”, “20 viisi mehe käimatõmbamiseks”, “Kuidas teda erutada – 42 asja mida teha alasti mehega”.
* Usalda oma kõhutunnet. Vägivaldse, ebameeldiva, nõmeda, voodis ebameeldivalt agressiivse mehe tunneb tihtipeale ära ta käitumise järgi seltskonnas.
* Sisuliselt ükski mees ei tea ning ka inglise keeles pole olemas sõna selle tunde kohta, mida nii mõnigi naine on kogenud. Naha alla ja luudeni pugev hirm, mis valdab siis, kui oled vastu oma tahtmist kitsasse ruumi takerdunud või surutud kiimas ning käperdava mehe poolt.
* Seksi ostmine on seksikas osades naisteajakirjades, päriselus on mõni üksik edukas ja rikas eskort, suurem osa prostituute on väga kurvas seisus.
* “Ma pakun välja feministlikust käsitluses erineva lahenduse: mitteoodatud seks on hullem kui seksuaalne frustratsioon.”
* Eriti noore lapse puhul ei saa rääkida lihtsalt lapsest. On “laps ja keegi veel”, enamasti lapsevanem, või lapsevanemad. Lapsed ei saa üksi hästi hakkama, vajavad kedagi, kes toetab, hooldab, aitab. Kui vaadata maailma ja inimese eluteed veel kaugemalt, siis on suurem osa elust selline, kus on “inimene ja keegi”, lühike aeg on selline, kus ollakse üksi (täiskasvanuelu algus tüüpiliselt). Seega feministlik jutt sõltumatusest ning üksikutest tugevatest naistest on mingi piirini mõistetav, suures osas eluvõõras ja naiivne.
“Seni oodatakse, et naised pingevabalt mehi rahuldaksid. Samas kui kaheksakümnendate “majaingel” peitis oma põlle, siis tänapäevane “magamistoavamp” peidab häbemekarvu. Vahatatud ja kompromissitult alati valmis luik liugleb veel, peites veepõue fakti, kui palju ta näeb vaeva oma väljanägemise kohapealt. Ta teeskleb orgasmi, teeskleb, et anaalseks on mõnus ja teeskleb, et FWB (“friend with benefits”, mõeldud on suhet, kus ollakse justkui sõbrad, aga vahepeal seksitakse ka) ei tekitagi teps mitte hingepiinu. Ma olen rääkinud naistega kellel on olnud vaginism aastaid, kes pole tihanud partnerile kordagi ütelda, et ühtimine on põrgupiin. Ka olen rääkinud naistega, kes on peale üheöösuhet jäänud rasedaks, teinud aborti ning pole seda rasestanud mehele ütelnud, sest kui oma keha sisemuse jagamine on sotsiaalne norm, siis viljakus tundub liiga intiimne. Me oleme sujuvalt läinud ühest naiseliku kuulekuse vormist teise, kuid teeskleme, et see on vabanemine.”
Kokkuvõtvalt: Ma pole küll Kate Listeri “Seksi kummalist ajalugu” ajalugu lugenud, kuid Perry vastulause-raamat tundub olevat samalaadne-omalaadne vitu vabastamine. “Vastulause seksuaalrevolutsioonile” on naise vaatenurgast, räägib naiste valupunktidest, kuid ega kogu see maailm vaakumis eksisteeri, päeva lõpuks on see raamat ikka meist kõigist. Mulle mekkis raamat hästi, usun, et seda võiksidki lugeda just mõistlikud, toredad inimesed, nii mehed kui naised. Samas ega raamatus korduvalt jutuks tulnud vägivaldne ja hoolimatu meeskodanik ilmselt siinset raamatut ei loe ka.
