Siiri Konks, Maatuul. Argo 2023, 136 lk.
See on üks kummaline raamat, valus ja masendav, üksikute harvade lootuskiirekestega. Tagakaane tekst ütleb, et tegemist on ülistuslauluga rannaniitudele ja pärandkooslustele. Aga see ütleb ka, et tegu on hingemaalooga. Esimene mind meelitab, sest tegevus toimub kohas, kus möödus üks silmapaistvalt ilus ja soe päev minu elus. Teine seevastu hirmutab. Hingemaalugusid eelistan ma üldiselt lugeda mitte nii kõrgelennulise sõnakasutusega autoritelt, aga see on maitseküsimus ega tähenda, et Siiri lood sellepärast kehvad oleksid. Ega olegi, lihtsalt nende jutustamise viis on erinev.
Lugedes sain aru, millest sõna „ülistuslaul“. Autor on bioloog, täpsemalt botaanik, ja taimedel on selles raamatus väga oluline roll. Kesksel kohal on “Maatuules“ aga perekondlik katastroof, rumala naabri süüdatud kulupõlengus hävinud maja, kus sai tuhaks palju kalleid mälestusi ja üks käsikiri. Selle ümber keerleb ajateljel kaks erinevat liini: väga isiklikud mälestused lapsepõlvest ja raugaeas ema viimastest eluaastastest (teise kirjatüübiga tähistatud „imprindid“) ning Läänemaal asuva sündmuskoha, Haeska-Kiideva-Tuuru kandi rannarahva lood (raamistatud „ajakapslid“). Taimed on nende lugude sees ja ümber ning tahma, tukkide ja ahastuse kõrval mõjub see väga armsalt ja soojalt.
Tunnistan, et lugemine algas piinarikkalt. Kui mul on raamatule midagi ette heita – mitte inimese valusatele mälestustele, vaid nende kirja panemise viisile, sest raamat on ju tehtud selleks, et keegi neid loeks –, siis kindlasti krüptiline, kibestunud, õnnetust kraaksuv ja manav algus. Esimesest kümmekonnast leheküljest tuli toore jõuga läbi trügida. Ma lihtsalt ei saanud aru, millest see hädaorg tegelikult kõneleb ja miks ma seda üldse lugema pean. Ja samas on autor osav sõnaseadja. Võib-olla oleks raamat tervikuna võitnud pikemast laagerdamisest ja ehk veel kord ümber kirjutamisest. Ma ei tea autori ajendeid seda nüüd ja praegu välja anda ning kindlasti tunnen ma kaasa tema valule, aga kui juba oma valu paberile kallata, siis… ehk oleks võinud veel natuke oodata, kuni kuum supp söömistemperatuurini jahtub. Siis oleks jagunud aega ja pilku, et konarused välja lihvida.
Õnneks pidasin vastu esimese ajakapslini ja mõned leheküljed edasi esimese imprindini. Mu meelest on imprint on lapsepõlvest (ja surevast emast) kõnelevate lõikude jaoks täiesti geniaalne kategooria. Ajakapslid ja imprindid andsidki minu jaoks sellele raamatule tõelise väärtuse. Kapslites häirisid mind vaid igasuguse üleminekuta autoriteksti vahele pistetud nahksed faktid, mida oleks saanud kergesti ümber kirjutada nii, et need sulanduksid ülejäänud teksti. Õnneks polnud neid palju. Imprindid pigistasid minust välja aga midagi, mida ma muidu haruharva väljastan – portsu pisaraid.
Raamatu kujundus on kaunis, teemakohaselt diskreetne ja toetav ning mängib tekstiga ülitäpselt kokku. Üks etteheide mul siiski on ja see käib kaanefoto kohta, mis vist oli autori soov ja valik. Kaanepilt peaks olema esimene ja tähtsaim info, mis annab lugejale märku kaanealusest sisust. Minu meelest jääb valitud foto lahjaks nii fotona kui sisu kandjana. Jah, pärast kaane sulgemist sain ma aru, miks autor selle pildi on valinud, aga see arusaam peaks lugemisele mitte järgnema, vaid eelnema. Poes poleks sellise kujundusega kaas küll kutsunud raamatut kätte võtma.
Ja ikkagi soovitan lugeda. Siiril on nukker hääl ning märkav pilk. Kui te ei saa sellest raamatust muud, siis ehk tõuke veeta päev või kaks selles imekaunis kohas Matsalu lahe ääres, kus puhub maatuul, õitsevad haruldased taimed ja lendavad sajad tuhanded linnud.
