“Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases”
Hendrik Meinander, tõlkinud Andres Adamson
Argo, 2018
304 lk
———————
Raamat räägib Gustaf Mannerheim elust, pika nimega Carl Gustaf Emil Mannerheim. Mannerheim oli paljudes rollides oma elu jooksul, teenis nii tollasel Venemaa Keisririigi sõjaväes kui hiljem Soome heaks oli nii sõjaväelane kui riigihoidja, president, Kaitsenõukogu juhataja, (sõja)marssal. Või siis vabahärra, vaata mis nurgast tahad.
Elu oli tal väga pikk – ja ma ei mõtle isegi seda, et ta elas üle kaheksakümne aastaseks. Sest kuigi ta eluiga oli väga pikk, siis pigem on isegi muljetavaldav see, mitmes sõjas ta osales, et ta läbis mõlemad ilmasõjad ning suutis muuhulgas ka Teises Maailmasõjas Soome iseseisvuse päästa, samal ajal kui näiteks lõunanaabritel läks üsna hapusti. Ta elu oli mitmes mõttes väga omamoodi, oli ta ju pärit aadlike perekonnast, tegu oligi rootsi taustaga aristrokraadiga, kelle soome keel jäigi eluks ajaks väga kangeks, kes aga samas seisus täie rinnaga Soome eest, võitles viimase veretilgani.
“Mannerheim ei olnud sugugi innustunud uuest suunast, mille tema elu oli võtnud. Sedamööda, kuidas ta sattus oma isepäisuse tõttu konflikti koolis valitsenud ahta ja range sõdurieluga, sai ta korduvalt noomitusi ja karistusi ning nende tõttu meeldis talle seal aina vähem ja tal tekkis üha uusi probleeme. Mannerheimi alul tagasihoidlik õppeedukus paranes esimestel aastatel tasapisi ja ta näitas üles huvi vähemalt prantsuse keele, ajaloo ja võimlemise vastu. Üksikuid balle ja sõjaväepidustusi arvestamata oli elu kadetikoolis enamasti monotoonne ja kulus koos kursusekaaslastega kasarmus, kus seesmist hierarhiat hoiti ülal mitmesuguste mitteametlike rituaalidega, mis sarnanesid süstemaatilise mõnitamisega. Suurt kasvu ja iseteadev Mannerheim näib olevat selles jämedakoelises mängus hästi hakkama saanud ja hilisemas elus kasutas ta sellist leebet sadismi sageli ära, et alluvaid kikivarvul hoida.”
Tagantjärgi on küll ta tegude üle ka kohati lõugu lõksutatud, et kas ta otsused olid ikka kõige õigemad ning kas need kümned tuhanded soome mehepojad ikka pidid II MS ajal oma elud lahinguväljale jätma. Eraldi teema on veel see, et ega ta ju tegi muuhulgas ka koostööd Hitleriga, terve Soome tegi, mille eest vabahärrat on ka rapitud. Ma ütleks kogu sel teemal väga lühidalt – sõda ongi kole asi ning seal tehakse otsuseid kiirelt ja taktikaliselt, sõduri hind ongi suures plaanis tähtsusetu, meeldib see meile või mitte. Ning kõik need tänapäeval Soomes mugavalt kabinetis Mannerheimi kallal keelt teritavad inimesed võiks meeles pidada, et see kõik on suuresti seetõttu võimalik, et 40nendate alguses Mannerheim julges teha riskantseid otsuseid, laveerida Nõukogude Liidu, hitlerliku Saksamaa ja muude suurriikide vahel, ja sellest kõigest tulla välja isesiseva riigina. Eriti meie siin teame ju hästi, mis veel juhtuda võis. Siinkohal tsiteeriks raamatust Meinanderi: “Von Blücheril oli pakkuda ka eesmärgiga sobiv keelekujund – Soome oli Teise maailmasõja ajal vastu oma tahtmist tõmmatud suurpoliitika kärestikku kui jões hulpiv ajupuu.”
Raamat on elu- ja ajalooline, kuid väga lihtsalt loetav. Mingi hetk tunduski, et tegu on justkui ilukirjandusega, mis on lihtsalt parajalt detailne. Mulle isiklikult selline käsitlus sobis väga, sest ega Mannerheimist on kirjutatud väga erinevaid raamatuid ja uurimusi, kuni kaheksaköitelisteni välja, rääkimata paljudest, mis keskenduvad ainult väiksele osale ta elust.
Kui rääkida veel Mannerheimist kui inimesest, siis eks ta jäigi eluks ajaks eemaleseisvaks aadlikuks, kes ei harjunudki kunagi ära demokraatiaga, kelle jaoks oli kogu demokraatia olemus, killustatus, kõigiga arvestamine, minu poolest kasvõi naiste valimisõigus – see jäigi kahtlaseks. Ega demokraatia oligi tema ajal uus asi, seega tasub Mannerheimi hinnates arvesse võtta konteksti, millal ta kasvas, kellena teda kasvatati. Ning see, et ta oli paras esteet-kusipea (mu sügav noogutus Psychoterrori suunas selle hea väljendi eest), võib olla küll osadele paras pind küüne all, kuid taaskord – ajad olid hoopis teistsugused, ning seesama härrasmees suutis Soome päris korraliku paksu ja vedela seest iseseisvana välja tüürida.
Raamatu on tõlkinud Andres Adamson, tulemus on veatu ja äärmiselt nauditav. Kuigi üks asi jäi mind kriipima, palju on siin originaali nüüd alles? Sest raamat on tõlgitud soomekeelsest “Gustaf Mannerheim – Aristokraatti sarkatakissa”, originaal on aga rootsikeelne “Mannerheim – aristokrat i vadmal”. Seega Mannerheimi muuseumi kuraator Meinander kirjutas raamatu, selle tõlkis soome keelde Kari Koski, selle tõlkis Andres Adamson eesti keelde. Toimetas veel omakorda Sven Maanso. Tulemus on küll väga nauditav, selles pole küsimus ka. Kas aga võivad mingid peened detaild olla tõlgetes muutunud… ei tea.
Jah… võibolla veel lõpetuseks ütlen niipalju, et Mannerheimi võlu ja valu oli ja on ta koloriitsus ja teod. Sest olenevalt ajast on teda näiteks püünele tõstetud, temast kirjutatud mõõdutundetuid kiidulaule, kus temast sai mütoloogiline messias. Või kui avastati, et kui õudne ikka fašism oli, siis põmst põhjati teda põrgupõhja, kritiseeriti kõigest jõust, niiet näpitsprillid olid ninalt pudenemas. Kokkuvõttes positiivne on see, et kuna tegu oli ja on Soome ajaloos kahtlamata äärmiselt olulise inimesega, siis on teda väga põhjalikult uuritud, materjali on palju ning tast saab päris hea pildi. Kusjuures omaette põnev mõte, mis lugemis ajal taas meenus – kui kunagi olid väga olulised infoallikad kirjavahetused, siis kuidas on lood nendega, kes elavad praegu, kellest äkki 50, 100 aasta pärast tahaks midagi kirjutada? E-mailid on ilmselt kuhugi väga ära piiratud ja miljoni privaatsusfiltri taga, FB messengerivestlused lihtsalt Metas lukus ja ammu maha kantud, kuna seitseteist uut sotsiaalmeediat on peale tulnud. Kui Wayback Machine või muu netiarhiiv töötab, siis saab vähemalt mingid säutsud ja Delfi kommentaarid kätte.
Kokkuvõttes: väärt raamat, mulle meeldis väga. Just selline parajalt detailne ja lobedalt loetav, mõistlikult neutraalne ja ei hakanud hinnangutega lahmima. Mulle meeldis enim isegi vist lõpuosa, kus oli palju juttu üldistusest, Mannerheimi pärandusest. Andis mõnusa ülevaate vabahärra elust ja saavutustest.
5/5
