Kirjutas Marko Mägi, postitus ilmus algselt blogis Zooloogid 2.0.
„Geniaalsed linnud“ (Tänapäev 2018, originaal: Jennifer Ackerman „The Genius of Birds“, 2016, Penguin Press) on vana raamat, kuid kummalisel kombel ei olnud ma seda seni märganud. Lähtudes kõnekäänust „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja“ võikski raamatu unustada, kuid et see mulle siiski silma jäi, silma piltlikult öeldes siniseks lõi, võtan loetut kommenteerida.
Ootus oli suur, sest raamatu originaali on kiidetud. Kui kiidetu ilmub eesti keeles, on põhjust elevil olla. Julge pealehakkamine on pool võitu, sestap võib kirjastust kiita. Alustuseks leidsingi raamatust tõiga, mida varem ei teadnud (inimese teadmiste hulk on siiski piiratud ning kuigi igapäevaselt satub mu töölaule mitmeid linnu-uuringuid, ei jõua kõigega kursis olla; jutud sellest, et tean lindudest kõike ja tunnen neid kõiki nägupidi, ei vasta tõele!). Uut teadmist kasutasin loengus tudengite harimisel. Algus oli seega paljulubav, kuid …
Nüüdseks on raamatu sulgemisest möödas parajalt palju aega, mõtted on settinud, emotsioonid lahtunud. Oleks arvamuse kohe pärast lugemist paberile pannud, oleks järgnev tunduvalt krehvtisem. Lühidalt – rikutud lugemiselamus. Tõlge oli vist toimetamata? Veidi leevendas pettumust raamatu soodne hind, sest hinna ja tähemärkide arvu suhe oli hea! Kuid raamatu lugemine võttis lindudega tegelemise isu.
Oli isegi naljakas. Mõtled, et ikka juhtub, sest tõlkija ei ole spetsialist. Kuid mida rohkem hakkas veidrusi silma, seda enam hakkas kahtluseuss närima – kas tõesti on autor kirjutanud asju, mis paneb õhku ahmima, silmi punnitama? Õnneks oli ingliskeelne originaal riiulist võtta. Ajasin kahtlastel kohtadel näpuga järge. Ei, originaalis on kõik õigesti, ei ole põhjust autorile kurja kirja saata, kuid tõlge … Tundub, et ka keeletoimetaja on kiirustanud, sest kohmakat sõnastust, mistõttu pidin lauseid korduvalt lugema, halvemal juhul taas originaali haarama, sest tõlkest ei saanud ma aru, tuli ette rohkem kui lumehelbeid 2019/20. aasta talvel.
Sain raamatust uusi linnuteadmisi, kuid lugemine oli piinarikkaks, tähelepanu köitsid pigem apsud. Kuid sundisin end jätkama – kui raamat on ette võetud, tuleb see lõpuni lugeda, väga harva jätan raamatu pooleli. Raamatu keskpaigaks olin veendunud, et teksti on tõlkinud robot, kuid see mõte hajus, kui jõudsin raamatu lõpukolmandikku – täitsa kobe tekst, vigu esimese hooga ei silma. Vägisi hakkas kummitama mõte, et äkki on trükki läinud vale fail, kus 2/3 raamatust on toimetamata.
Apse, vigu ja kohmakusi on tekstis ohtralt, kõiki ei hakka loetlema (neist allpool detailsemalt). Tegin lugemise jookusul raamatusse pliiatsiga märkeid – tegu, mida ma tavaliselt endale ei luba, kuid väga markantsete raamatute puhul ei kõhkle ma pliiatsit raamatu vastu tõstmast. Summa: 281 märget vigade, eksimuste või kohmakuste kohta (mitmed neist on siiski sellised, mille kohta võib öelda: „Maitse asi“). Raamatus on 318 lehekülge sisulist teksti, seega sai peaaegu iga lehekülg märgi külge. Kokkuvõttes oli pagana keeruline raamatust aru saada. Tekkis isegi hasart leida tekstist juurutamist väärivaid ornitoloogilisi uuendusi, sest erialane eestikeelne sõnavara on kohati napp. Ornitoloogia- või zooloogiakauge lugeja ei pruugi mitmeid tõlkeapse tähele panna ja see ongi kurb – meelde võivad jääda terminid, faktid, liikidevahelised seosed, mida originaalis (ja ka looduses) ei ole.
Asjast. Suurim sisuline raamatut läbiv tõlkeviga on minu arvates kognitiivsuse tõlkimine tunnetuseks. Mida paganat! Kognitiivsus on kognitiivsus või siis vaimne võimekus või minu poolest kasvõi intelligentsus, mida autor on ka eelkõige silmas pidanud, kuid lugeda, kuidas linnud tunnetavad, et neil on tunnetuslikud võimed, neil on tunnetuslikud vaatenurgad või kuidas on toimunud tunnetusmehhanismide evolutsioon … Tunnetus võib olla psühholoogias aktsepteeritav vaste kognitiivsusele (ma ei ole kindel, kas on), kuid loodusteaduslikus tekstis viib see minu mõtted kahtlastele radadaele – esoteerika, kristallimaagia ja muu uhhu-teaduse maile. Seda see raamat aga ei ole, vähemalt mitte originaal. Kuna tegu on populaarteadusega, siis oleks olnud paslik vaste kognitiivsusele lihtsamini mõistetav „nutikus“ (raamatu peakiri oleks võinud olla ka „Nutikad linnud“ või „Lindude nutikus“, kuid see pole etteheide, „Geniaalsed linnud“ kõlab samuti kutsuvalt).
Mõned näited küsitavustest/apsudest.
Naljakas, ja samas kurb, oli lugeda: „Sininääridel ja pähklipurejatel on võime mäletada, …“ Ingliskeelsest nutcracker’ist oli saanud „pähklipureja“, kuid tuntud on see lind siiski mänsakuna. Pole raske aimata, kust viga võis sisse lipsata – sisesta nutcracker veebiotsingusse ja ilmselt saad esimeseks vaste, et tegu on Tšaikovski balletiga „Pähklipureja“.
On mõistetav (või siiski mitte?), miks Austria rongad on tõlkes elama pandud Austraaliasse – lingvistiliselt väike eksimus, kuid zoogeograafiliselt oi kui suur. Teadmatu lugeja ei saa apsust arugi, kuid et olen varem ronkadest nii mõndagi kirjutanud ja tean, et kolleegid on ronkade elu põhjalikult uurinud just Austria metsades, tekkis kahtlus. Kontrollisin originaali – kõnealused rongad ja nende uurijad elavad jätkuvalt Austrias, mitte Austraalias.
Õnnestunuks pean tõlkeid, kus autor kirjeldab keskkonda läbi oma silmade (selgelt ilukirjanduslikud lõigud): kuidas ta sammub Uus-Kaledoonia vihmametsa, et leida märke sealsete vareste tegemistest, milliseid lõhnu ja valgusemängu ta kogeb jne. Tekib tunne, et mida edasi, seda enam saab tõlkija asja käppa. Kuid võib-olla on lindude lauluoskust käsitlev hästi tõlgitud seepärast, et laul sarnaneb inimkõne ja keele arengule (selles vallas peaks tõlkijad end suhteliselt turvaliselt tundma). Aga esimesed 200 lk on siiski ekslemine tõlkepadrikus, sest niipea, kui jutujärg jõuab (populaar)teaduslikele radadele, siis selle asemel, et silm muretult tekstiridadel keksleks, komistab ta ikka ja jälle ridadest turritavatel tõlkeapsujuurikatel.
Tõlkija, toimetaja, kirjastaja – tean, et erialaraamatute tõlkimine on keeruline, sest väikeses Eestis ei ole spetsialiste jalaga segada, kuid kui sa ei tea või kõhkled, siis küsi näiteks nõu Tartu ülikooli zooloogidelt! Minu kogemus on, et võimalusel annavad teadlased tõlkijatele meelsasti nõu.
Marko Mägi, Tartu ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloog
Näiteid tõlkeveidrustest:
Siin on „pärlid“/apsud, mis on kummalised, kohmakad või suisa valed. Mõned on neist rabavad jalust ka kõisugu veidrustega kohtunud zooloogi. Kui ma millestki olen valesti aru saanud, siis kommenteeri julgesti.
- „Lindudel, nahkhiirtel ja pterosaurustena tuntud roomajatel sarnaselt väljakujunenud tiivad on tingitud lendamisel esinevatest raskustest.“ Lause on kohmakas, tõlge ei ole täpne, sest originaalis on juttu tiivakujust, mitte kujunemisest kui sellisest, mis on protsess ja on siiski midagi enamat kui ainult kuju. Samuti oleks bats sobilikum tõlkida käsitiivalisteks, sest lisaks nahkhiirtele on olemas ka lendrebased ja -koerad, kõik nad on käsitiivalised.
- „Toidu filtreerimisel tekkivate raskustega toimetulekuks on teineteisest arengujoonel nii kaugel asuvad olendid, nagu grööni vaal ja flamingo, hämmastavalt sarnased käitumise, kehavormi (suured keeled ja karvane kude, mida nimetatakse lamellideks), isegi toitumisaegse kehaasendi poolest.“ Originaalis: „To meet the chalanges of filter feeding, creatures as far apart on the tree of life as baleen whales and flamingos show striking parallels in behaviour, body form (large tongues and hairy tissues known as lammellae), even body orientation during feeding.“ Tõlkes peegeldub nii tõlkija kui toimetaja teadmiste vajak. Ehk oleks parem: „Veest toitu filtereerijad, kelle evolutsiooniline sugulus on väga kauge, näiteks kiusvaalad ja flamingod, käituvad toitudes hämmastavalt sarnaselt, neil on sarnasusi kehaehituses (suur keel ja suus karvased moodustised, mida nimetatakse kuisteks), ja toitumisaegses kehahoiakus“. Baleen whales on tõlgitud grööni vaalaks, kes on vaid üks kiusvaalaline. Häirib ka sagedasti kohatav lausekonstruktsiooni, kus midagi tehakse millegi poolt, või miski erineb millegi poolest, selle asemel saaks öelda lühemalt, mis või kes teeb, või mille poolest sarnaneb või erineb.
- Haigrud kugistamas alla jänest ja vesirotte (originaal: herons wolfing down a rabbit and muskrat). Zooloogiliste tõlkeapsude kullafond – küülikust on saanud jänes (rabbit=küülik), lisaks on ondatra moondunud vesirotiks (muskrat=ondatra, mügri e vesirott=water vole). Kuna küülik on oluliselt väiksem jänesest, on väikese küüliku kugistamine haigrule tõesti jõukohane, jänes oleks aga haigrule liialt ambitsioonikas suutäis.
- „…hõbekajakas mugandas oma tavapärast munakukutamise tehnikat jänese püüdmiseks“ (originaalis: a herring gull adapted its normal shell-dropping technique to nail a rabbit). Taas on küülikust saanud jänes! Shell tähendab lauses aga merikarpi või kojaga limust, keda kajakad rannakividele kukutavad, et purunenud koja sisu süüa. Mune nad vaevalt küülikute pihta pilluvad (kui üldse, siis lihavõttefantaasias). Munakoor=eggshell, kuid ilmselt juhtis linnukeskne tekst mõtted valele rajale, mistõttu sai limusest muna. Muide, hiljem kirjeldab autor sarnast käitumist uuskaledoonia varestel, kes purustavad paksu kojaga tigusid, kukutades neid kivisesse jõesängi. Seal on tõlge igati korrektne.
- Sain teada, et fregattlinnu tiibade siruulatus on 6 meetrit! Püha jumal, vähesed iidsed linnud küündisid sellise siruulatuseni, üks selline oli miljonite aastate eest elanud Argentavis. Originaalis: seven-foot wingspan. 1 jalg (foot) = u 30,5 cm. Tõlkes on sassi läinud jalg ja jard (u 91 cm). Üha enam süveneb veendumus, et tõlkija ei tea lindudest ööd ega mütsi, sest 6 meetrit on mõõt, mida võiks aduda. Võib-olla aitab ka see, kui ette kujutada, kui suured linnud meie taevas täna lendavad.
- „Pravosudov on osutanud, et põhjatihastel, kes moodustavad raskete tingimiste korral populatsioone – ja on seega sunnitud rohkem toitu varuma…“ Originaal: Pravosudov has shown that chickadees from populations experiencing difficult climatic conditions … Ilmselt on sassi läinud from ja form, mis muudab lause sisu üsna kummaliseks. Populatsiooniks nimetatakse piirkonna oleseid, kel on omavahel rohkem sarnasusi, kui eemal elavatel sama liigi esindajatel. Populatsioon on! Seda ei ole vaja eraldi moodustada, valida, hääletada vms. Tõlkes on lausest kaduma läinud sõna „ilm“ või „kliima“, mis täpsustab raskete tingimuste olemust. Lisaks ilmestab ka tõlge kohmakust: moodustavad raskete tingimuste korral …miks mitte „moodustavad rasketes tingimustes“? Lühem ja selgem.
- „… selle väljaselgitamiseks õpetasid Andreas Nieder ja Tübingeni Ülikooli neurobioloogiainstituudi uurijate rühm nelja mustvarest mängima paare, mälule suunatud mängu, kus tuleb meeles pidada mingit kujutist, otsides samal ajal selle paarilist.“ Olin segaduses. Sain aru, et varesed peavad tegema miskit laadi koostööd paaris („mängima paare“), et mängida mälumängu, kuid ilmselt oli tegu lihtsa versiooniga tuntud pildimängust memori. Originaal: „… taught four carrion crows to play a version of pairs, the game of memory that involves holding an image in mind while searching for its match.“ Märksa arusaadavam oleks: „…uurijad nelja mustvarest mängima mälumängu, milles tuleb meeles pidada kujutist ja leida selle paariline.“ Selle lause puhul tuleb tõlkijat kiita selle eest, et carrion crow’st ei ole saanud raipe- või laibavarest (vt järgmist punkti).
- „Nüüdseks on välja surnud maapinnale aheldatud sultantait Porhyrio kukwiedei, kalkunisuurune lind, ...“ Originaal: „Gone the way of extinction is the ground-bound swamphen Porhyrio kukwiedei, a bird the size of a turkey, …” Siin on vist tõlkerobot oma töö teinud, kuid sellest on siiski vähe, sest Porhyrio kukwiedei eestikeelne liiginimi on uuskaledoonia sultantait, lennuvõimetu lind, kuid kindlasti mitte maapinnale aheldatud, mida ground-bound otsetõlkes tõesti tähendab.
- „… tekitades erakordse kahesilmakattuvuse, mis on suurem kui teistel lindudel.“ Originaal: „… to create a kind of extraordinary binocular „overlap“ greater than that of any other birds.“ Termina on „kahesilmakattuvus“ ebaõnnestunud, märksa selgem oleks „binokulaarne nägemisväli“ või siis pikem „erakordne mõlema silma vaatevälja kattuvus“. Kahesilmakattuvus tekitab aga võika kujutluspildi, kus üks silm teise peale nihkub (ma ei välista, et mõni organism ongi selliseks imetrikiks võimeline, loodus on imeline, kuid lindudel sellist silmamoondust minu teada ei esine). „Kahesilmanägemist“ kohtab raamatus korduvalt.
- „Haigrute nokad sarnanevad keelega, et nad saaksid haarata libedaid kalu.“ Originaal: “Herons have tong-like bills for snapping up slippery fish.“ Väike tõlkevääratus muudab lause jaburaks. Keel on imetajatel tugev lihaseline moodustis, kuid suhteliselt pehme, lindudel oluliselt jäigem, mõnel isegi luuga, kuid siiski ei kujuta ma hästi ette, kuidas keelja nokaga kalastada (järgmisel korral haigrut kohates jälgin igaks juhuks teraselt ta nokka – mine tea, millal see keeleks muutub). Tongue=keel, tongs=miski haaratsi või näpitsasarnane tööriist. Sellise apsu selgitamiseks ei oska öelda muud, kui et ei tõlkja ega ka toimetaja ei ole kunagi haigrut näinud ega tea, kes (või mis?) haigur on.
- „Teadlased ütlevad, et erinevus varese käitumises on see, et linnud võivad olla suutelised üsna kõrgelt arenenud põhjusliku arutlemise vormiks.“ Originaal: „The difference in the crows’ behavior, say the scientists, suggests that the birds may be capable of a fairly sophisticated form of causal reasoning.” Mingit arutlemise vormi mina originaalist välja ei loe, küll aga keerukate põhjuslike seoste mõistmise võimet.
- Näites supernormaalsest ärritajast (zooloogia klassika, Niko Tinbergeni uuringud) on millegipärast jutt kanast, mitte aga hõbekajakast, keda Niko uuris – kahtlustan, et ingliskeelne gull (kajakas) on tõlkija mõtted viinud gallus’ele (Gallus gallus on puna-džunglikana teaduslik nimi, kes on ka tänaste kodukanade esivanem) ja nii on kajakast saanud kana.
