“The Mammoth Book of Erotic Confessions”
Barbara Cardy
Robinson, 2009
596 lk
Raamat ei ole eesti keeles ilmunud, nimeks võiks tal olla “Erootiliste pihtimuste mammutraamat”. Mammutraamatute sari on pika ajalooga, aastast 1984 pärit ning raamatud on parajad klotsid, sisaldades alati mingit teemat. Ehk siis üldistades võib ütelda, et on tegu jutukogudega, teemadeks on olnud krimkad, põnevikud, õudukad, libahundid, Frankenstein, tondijutud, Jack The Ripper. On üritatud erinevaid lugejagruppe kaasata, silmaga üle lastes leiab ulmet sealt üsna palju, kümned raamatud ongi olnud ulmekogumikud.
See raamat siin ei ole ulme. Koostaja Barbara Cardy on pannud kokku kümneid kogumikke erootilistel teemadel, kus on nii üldisemaid kui ka spetsiifilisemaid. Antud raamatu puhul on juttu, et tegu on pihtimuste ja ülestunnistustega – mida need ju ka on, just vorm on nagu loeks erinevate inimeste päevikuväljavõtteid. Samas on nende olemus ja vorm kohati sellised, et kahtlemata sedasorti juhtumisi on inimeste elus, et nad on nüüd aga sellisel viisil talletatud… ma kahtlustan, et see võib (kohati) olla tegelikult fantaasiatest inspireeritud ilukirjandus. Samas kas on seal vahet, vähemalt mina lugesin seda kui lihtsalt meeleolukat jutukogu – ning mõjus väga reaalselt.
Koostaja ise ütleb muuhulgas nii:
“Mõned ajavad sind naerma, mõned kulmu kergitama, mõni võib tunduda ennekuulmatu, kuid need kõik on kahtlemata erutavad. Ma ei ole meelega neid kategooriatesse liigutanud, et meelitada sind eelarvamusteta igasse pihtimusse, ehk ka žanritesse, mis on jäänud varem tähelepanuta. Mis iganes su kiiks ka pole, sa leiad siit kõike, vanast heast laksuandmisest kuni bondage’ni, sooloesitustest neljase puntranussini, väljaheitemängudest… teate, ma jätan selle teile avastada. Ütleme nii, et siit leiab kuhjaga põnevaid riivatuid teemasid!”
Taaskord, ma pole tõlkija ning tulemus on kohmakas. Rääkimata sellest, et kui “kink” puhul oli väga abiks “Seks ja sotsiaalmeedia” eessõna (muide, kes pole lugenud – lugege!), siis “bondage”, “smut”, “kink”, “foursome” – no ei ole neid sõnu või siis sõnade allhoovuseid eesti keelde pandud, sest täitsa pärisorjusest siin raamatus ka juttu polnud. Või kui “kolmekatest” on veel juttu, siis vähe peenema nelja inimese intiimkokkusaamise kohapealt (“foursome”) head sõna ma ei tea, seega kasutasin ausat ja suupärast väljendit. Samas võibolla erialakirjanduses, mida suuremate poodide kinnikaetud ajakirjariiulitest leiab, on head väljendid olemas, kes teab.
Et jah, laenates Jüri Kallase sõnu, siis olenevalt loost on tihtipeale tegu stiilipuhta põrutamiskirjandusega. Või siis erotsiga, oleneb mis vaatenurgast vaadata. Lood ei ole väga pikad, pikim on ca kümme lehekülge, lühemad nelja kanti. Seega lugu per se väga pikalt üles ei ehitata, samas mitmed ülestunnistused on tõesti enamasti peenetundeliselt ning kaunilt üles joonistatud, sinna kõrvale on ka sirgjoonelisemaid palasid. Kui üldistada, siis minu arvates on tegu žanrikirjandusega, mis on väga nauditav. Täpselt parajalt pehmekaaneline, kiiresti loetav ja sümpaatne. Nii mõnegi kiiksuga oli nii, et täitsa jäin lugemise ajal mõtlema, et jaa – iseendale see küll huvi ei pakuks, aga nemad seal, raamatukaantel, nendel on väga meeldiv olla, saavad oma allasurutud fantaasiad välja elada. Väga äge ju!
Sest kes ütles, et toiduga ei mängita? Matkalibastumisest ja järvemutta kukkumisest võib saada hoopis uus avastus kehade töötamisest, kogemata pealesattunud sarvesaaja läheb hoopis uut poolt oma seksuaalmaailmast avastama. Oh need lapsepõlve süütud mängud, ja-jaa… ning väike laks käib ikka asjaga kaasas. Eks mis seal salata, mingi aja peale hakkasid teemad korduma ning teises pooles mõnda pala pigem sirvisin, kuna midagi uut ei selgunud ning mõnes valdkonnas piisas esimesest loost, kuna huvi oli pigem lahjavõitu. Ning vahele viskas lugusid, mis haarasid kaasa hoopis muudel põhjustel, näiteks üks pala, kus noor naine proovib iseenda kinnisidumist, hätta jääb ja kuidas ta valla pääseb, päästetakse… see oli lihtsalt imeilus (ning jah, ka kohutavalt piinlik).
Kokkuvõttes: tore raamat, täpselt omas ajas ja kohas see, mida vaja, sobib nagu rusikas…. silmaauku, siit raamatust leiab ka muid lähenemisviise. Issanda loomaed on kirju ning raamat mahukas, ega see polegi mõteldud järjest lugemiseks, pigem saab avada suvalisest kohast ning vaadata. kuhu anonüümsed-pseudonüümsed muljetajad lugeja seekord viivad.
