Séamas O’Reilly, Kas sa kuulsid, et emme suri ära? Tõlkinud Riina Jesmin, Argo 2023, 208 lk.
Kas meie mäletame, millest me viieaastase lapsena mõtlesime? (Mudlum välja arvatud, tema mäletab kõike.) Minu mälestused on üsna lünklikud. Mäletan suviseid hetki vanaema talus, sooja piima, koera, päikeselaigus sumisevat kärbest, keda vanaema vihkas ja mina armastasin ja veel mõnda asja. Üks mälestus on vanavanaema matus, mis ajas mulle kangesti naeru peale. Miks, sellest ei saa ma siiani aru, aga keegi hoidis mul käest kinni ja muudkui pigistas ja tegi tsss! Minu vanaema mattis oma ema – kurvemast kurvem sündmus, mis mulle tundus koletult naljakas. Arusaamatu, jabur ja ometi tõsi.
Võib-olla just selle mälestuse pärast haarasid põhjaiirlase, Derry lähedalt, otse piiri äärest pärit Séamas O’Reilly memuaarid mind nii tugevalt. Pealkirjaks pandud küsimuse, mis on saanud perekondlikuks hitiks, esitab uute velvetpükste üle rõõmustav poiss kõigile sisseastujatele, kes tulevad tema emaga hüvasti jätma. Need on täiskasvanud mehe meenutused oma lapsepõlvest, mis oli eestlase ja isegi iirlase jaoks kõike muud kui harilik. Selles peres kasvas 11 last ja seda on palju isegi Iiri katoliikliku perekonna kohta. (Jah, katoliiklaste sugulise paljunemise küsimusele pühendatakse ka ruumi.) Teiseks kasvatas selle jõugu üles isa, sest ema suri rinnavähki, kui Séamas oli vaid viiene – ja tal on veel kaks nooremat õde-venda.
Mõnel kooliaastal oli kergem eraldada need vanuserühmad, milles meil esindajat ei olnud. Algkoolis oli meil kord oma saadik seitsmest klassis kuues. Sestpeale on meile räägitud lugusid täiesti asjasse puutumatutest kolmandatest isikutest, kes panid oma suhtelisi vanuserühmi paika, viidates O’Reillyle, kes nendega samas klassis käis. Isegi meie enda kodus oli vaja luua sisemised alajaotused, mis elu lihtsamaks tegid. Selleks jagunesime vanusejärjekorrale vastavalt kolme selgelt eristuvasse kasti: „suured“ (Sinead, Dara ja Shane), „keskmised“ (Maeve, Orla, Mairead ja Dearbhaile) ning „väikesed“ (Caoimhe, mina, Fionnuala ja Conall).
Séamas defineerib oma perekonda nii: „Kuna me olime (ja oleme ikka veel) halastamatult sarkastiline küünikute kamp.“ Isa on insener, kes suhtub kõigesse juhtuvasse stoilise rahuga: nii sellesse, kui koos lastega koju jõudes ootab teda ees telekast vutti vahtiv preester, kes on külmkapi tühjaks söönud ja õlled ära joonud, aga ka sellesse, kui 11 lapsega Hispaanias ringi sõites (enne kui küsite, siis: buss + haagissuvila!) bussi uks keset maanteed lihtsalt kolksuga eest ära kukub. Ta on tagasihoidlik mees, kes ei plära katkematult kestvast armastusest ega raskest saatusest, vaid teeb, mida vaja ja näitab oma armastust tegude, mitte sõnade kaudu.
Ta ei räägi sugugi nii vastutulelikult nendest saavutustest, mille eest teised inimesed teda kiidavad, nagu autode tõstmine või võitlus raske kaotusega, et üksinda üksteist last üles kasvatada. Sellesse viimasesse suhtub ta eriti ükskõikselt. „Kelle teist ma oleksin pidanud ära andma?“ vastab ta iga kord, kui küsime, kuidas ta sellega hakkama sai, ja seda juhtub sagedamini, kui te arvate. See on relvituks tegevalt armas valmisvastus ja seda õõnestab vaid õige pisut meie tavapärane reageering, mis seisneb varmas sobivate kandidaatide soovitamises.
Isa rääkis lastega nii, nagu oleksid nad täiskasvanud, sama vanad kui ta ise. Ja samamoodi võrdselt pidid lapsed hakkama saama oma asjadega – koristama tube, tegema süüa, pesema nõusid, õppima eksamiteks, leidma endale tegevust, aga suutma ka omavahel kuidagimoodi läbi saada ja ruumi jagada. „Täiskasvanutest pealtnägijad kiitsid köögitoimkonna graafikut, kuid O’Reillyde pärimuses leidis see ka koha kui närune lugu sunnitööst ja inimressursside ärakasutamisest.“ 11 lapse puhul oli kõik see muidugi raske, kui mitte võimatu ja kõik käisid üksteisele närvidele ning hellitasid salaja mõne õe või venna mõrvamõtteid, sest „vanematel õdedel-vendadel oli tavaks kohelda nooremaid kui abivalmis teenijaid ja lõigata nende kogenematusest kasu omaenda huvides.“See isa on sama palju kangelane kui jumal on jobu.
Kogu see ääremaine tsirkus ei jäänud märkamata ka meedial, mille esindajatel õnnestus mingil ettekäändel majja sisse tungida ja 11 lapsega perekonna elust halearmas vahutav lugu kokku keevitada. Praegu ajakirjanikuna töötava autori seisukoht on keskmisest kujundlikum: „Siin polnud midagi sellist, mis oleks nõudnud rohkem kui 3% ajuenergiast, mille Jumal andis paelussile. Ma kujutlen toimetuse meeskonna lootust, et ühel päeval suudavad nad kirjutada nii ilmetu, pingevabalt loetava loo, et sellest saab üldjoontes aru ka inimene, kellele hobune on äsja kabjaga pähe virutanud.“
Séamase raamatut lugedes tegin ma nii palju märkmeid, et põhimõtteliselt võiksin oma jutu nendest koostada. Aga siis ei jääks enam avastamisrõõmu – ja oh üllatust, seda jagub. Ärge laske end pealkirjast heidutada. Jah, siin on kurbust küllaga, aga see pole selline kurbus, mis niidaks jalust ja jätaks pärast raamatu lõppu sind päevadeks masendunult lakke vahtima. See on nukker tõdemus, et inimesed surevad ja mõnikord surevad nad ebaõiglaselt vara. Kaastunne väikeste ja suurte vastu, kes peavad sellise löögi järel püsti jääma ja edasi elama. Imetlus, kuidas nad sellega (ja järgnevate saatuselöökidega) toime tulevad. See on äärmiselt elujaatav ja tuge pakkuv raamat, mille lugemise järel tundub omaenda elu kuidagi totakalt lihtne. Muidugi seniks-kuniks. Hea, et ma lugesin seda kodus: avalikus kohas võiks sellise pealkirjaga raamatu lugeja, kes omaette naerda turtsub, saada põlglike protestandipilkude osaliseks. Pisaraid meie kandis nii väga pahaks ei panda.
Lisaks põhjalikule sissevaatele hiigelsuure perekonna igapäevaellu räägib Séamas enam-vähem kõigest, mida leina ja leinamise puhul ei peeta sündsaks küsida ja paraku sageli ka rääkida. Üks, mida perekond üksmeelselt ei salli, on haletsus – aga just seda püüavad osutada kõik ümberseisjad alates kassiirist toidupoes kuni õpetajateni koolis. Siin ei ole haisugi odavast eneseabist ja vaimlemisest, aga tähelepanelikult lugedes leiate kindlasti päris mitu head nõksu, kuidas ennast ja oma lähedasi rasketest aegadest läbi lohistada.
Põhja-Iirimaa puhul ei pääse mitte ükski tekst mööda pommidest ja usust ning kuigi usuleigete eestlaste seas kipub katoliiklaste nimel sõna võtma ja nende mainet määrima kuri kiilakas äärmuslasest vihakõneleja, siis raamatu katoliiklikus peres kohtab sootuks teistsugust suhtumist. Selle pere maailmavaade ajal, mil tänavaotsas plahvatas pomm ning õhku lennanud piirpunkti sein, mille küljes veel kraanikauss, tekitas lastes hirmu asemel lusti, oli hämmastavalt tolerantne.
Minu kogemuse kohaselt on enamik lihtsaid katoliiklasi korralikud ja meeldivad inimesed, kes ei nõustu täht-tähelt kiriku iga pisima õpetusega. Kuid katoliikluse puhul oled sa kas sees või väljas. Sa ei saa juba olemuslikult valida palukesi, millega nõustud. See on, nagu ütleksid, et oled täiskarsklane, kes joob ainult veini. Kunagi oli ulatuslik liikumine selle nimel, et luua katoliiklaste alamliik, kes „nõustuvad katoliiklusega, välja arvatud see või teine lõik“, ja see oli rahva seas kohutavalt populaarne. Seda nimetati reformatsiooniks ja neid inimesi nimetatakse protestantideks.
Katoliiklaste ja katoliiklusega seotud lugudest kõige naljakam pärineb tapamajast, mille ainus teadaolev sulgemine sai teoks paavsti surma järel puhkenud poolakate pahameele tõttu. See lugu on rabavalt hea ja ootab teid raamatu teises pooles. Aga autori rahvusliku ja usulise identiteedi küsimus leiab käsitlemist õige mitu korda ja seda nii viieaastase poisi kui täiskasvanu silme läbi. Usuleigele eestlasele igatahes põnev materjal ja sallivuse arendamise mõttes veel eriti.
Ainuke hea asi selle juures, et ma olen põhjaiirlane, on tõsiasi, et erinevalt kõikjalt mujalt pärit inimestest ei tunne ma sünnipärast hirmu põhjaiirlaste ees. Me oleme Ühendkuningriigi ja Iirimaa gluteenitalumatud veganid; mida meile ka ei pakutaks, võime solvuda. Osalt on põhjuseks see, et inimeste meelest oleme naljavaesed meelelahutuseks solvumist otsivad ohvrid või vägivaldsed psühhopaadid, kes pole võimelised üksteisega läbi saama.
Lugemiselamusse annab suure panuse ka Riina Jesmini (asja)tundlik tõlge, mille oivalisuse üle ma jõudsin ikka ja jälle vaimustuda. Aitäh, Riina!
