Argo 2024, Elav teadus nr 46, 248 lk. Piret Ruustal.
“Marko Mägi, “Kasside salakeel. Teadustoimetaja ääremärkused“ blogis Zooloogid 2.0
Siin on mõtted ja tähelepanekud, mis mulle raamatut toimetades peavalu tegid või rõõmust ahhetama panid. Raamatu sisust ei saa siit väga palju teada, kuid olgu siiski mainitud, et mulle raamat meeldis.
Millalgi küsis Triin, kas minu arvates oleks kassiraamat tõlkimist väärt. Lugesin originaali tükati ning veendusin, et seda kassid ostaksid! Kass ei jäta kedagi külmaks. Sisu tundus üsna adekvaatne. Kõrvutasin enda teadmisi kassidest raamatust loetuga – olen ju omajagu aega pühendanud kassi kui võõrliigi, täpsemalt invasiivse võõrliigi, kuritegude paljastamisele (vt näiteks Osooni) ning seepärast on mind ka kassivaenajaks peetud. Jah, mul on kassidega oma suhe, sest kui ilmas on üldse üks loom, kes on suutnud inimese enda pilli järgi tantsima panna, ümber käpa keerata, siis on selleks kass, kõik teised loomad on tema kõrval armetud diletandid (või parasiidid).
Kõrvalepõige. Lugedes peatükki kasside kodustamisest (või inimese taltsutamisest, mine võta kinni), meenus tudengina kirjutatud referaat hanede kodustamisest. Sain referaadi eest hädise kolme. Olin pettunud. Väga pettunud, sest pingutasin kõvasti. Hiljem sain eksimusest aru – kursuse nimi, mille raames referaat sai kirjutatud, oli antropoloogia, mitte etnozooloogia vms, fookus oleks pidanud olema inimesel. Ühesõnaga, kirjutasin teemast mööda, kuid õppejõud hindas siiski mu pingutust nii palju, et sain lõpuks aine läbitud. Tagantjärele vaadates oli mul möödakirjutamisest rohkem kasu kui kahju. Tagasi kasside juurde.
Kasside kusemaailm on omaette tase – uriinis olev kauksiin reguleerib feliniini regulatsiooni, mis omakorda õhu ja mikroobide koostöös hakkab eritama tioole. Pidin guugeldama, et olla kindel, kas mu mälestused keemiast on õiged – jah, olid, need on need vingevänged ühendid, mida haistes inimene nina kirtsutab. Ja õigesti teeb, sest tioolid võivad olla mürgised, eriti vees. Kuid nende lehka on siiski kasutatud targasti, lõhnastatud lõhnatuid gaase, sest nii saame kiiresti aru, kui midagi kuhugi lekib ja me ei pea vaikselt gaasimürgitusse surema. Elagu kassikusi!
Teadmine, et kassikuses olevaid tioole leidub ka sauvignon blanc’i viinamarjas, mustsõstardes, mõnes humalasordis ja greipides, on minu arvates siiani häbiväärselt vähe rakendust leidnud. Veini või õlle maitset ja aroomi kirjeldades viidatakse sageli mustsõstrale, kuid minu arvates saaks klient selgemini aru, kui öelda, et järelmekis on tunda/haista kassikust. Valiku tegemine oleks kliendile märksa lihtsam! Turul on liikumas siiski ka ausat kraami, nt kange õlu Old Tom, mille sildil on selge vihje, mida pudelist võib oodata. Ja see ei ole üldse halb kraam (tarbimine omal vastutusel)! Ma ei ole siiani olnud sauvignon blanc’i veini austaja ja vaevalt uus teadmine mu maitset muudab, kuid musta sõstra moosi võin süüa igas asendis. Ka teades, et sel on kassikuse mekk. Märkamatult olen tas raamatu sisust kõrvale kaldunud (lasknud end ümber käpa keerata?).
Kui jutt on inimese ja looma haistmismeele võrdlusest ja näitena tuuakse uuring, kus heidetakse valgust inimese enesenuusutamisele, taban märkamatult end käsi nuusutamas.
Kunagised pingutused kassikeelt tõlgendada, mida tehti üle sajandi tagasi, tuletavad meelde YouTube kassisõnadele tehtud muusikapalu, kus kassid tõesti justkui lausuks sõnu. Aga kassikeele sõnastiku koostamine on omaette tase ja hea näide, kuidas ei tohiks inimene looma tegemisi tõlgendada, sest tal ei ole selleks piisavalt teadmisi. Ka semiootikutest ei ole siinkohal tolku (isiklik arvamus), sest ka nemad vaatavad/suudavad loomi näha läbi inimsilmade.
Pidin toimetades sukelduma selgroogsete ajuanatoomiasse. See oli kui jääauku hüppamine. August väljarabelemine ehmatas korralikult: oli vaja näha vaeva, et enda aju anatoomilised jupstükid tööle saada. Meenutades kunagi õpitut sain enam-vähem nii enda kui ka kassiaju korda ning olin seega jõudnud lõpuks redelini, mis august välja aitas. Päras seda karastavat ajukümblust oli tunne pagana hea! Asendamatu abimees oli Juhan Auli „Zooloogia võõrsõnade leksikon“, mis oli toeks, kui oli vaja aru saada, milliseid anatoomilisi detaile autor on silmas pidanud.
Autor loodab, et inimene jääb kassist suuremaks. Mina seda lootust ei jaga. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui paari miljoni või kümnete miljonite aastate pärast, kui evolutsioon peaks inimkonda nii pika ajaga õnnistama, milles ma praegust asjade kulgu arvestades sügavalt kahtlen, võiks inimene siiski tilluke olevus olla, sest nii kulub oluliselt vähem energiat. Või siis on tegelikult just suur olla hea, sest suhteline energiakulu on väiksem – teate ju küll, kõik need allomeetrilised seosed. Ühesõnaga – inimene väiksemaks!
Lapsepõlves nähtud multifilm, kuidas hunt jääaugust sabaga kala püüdis, kuid saba kinni külmus, saab sootuks uue varjundi, kui loen, et Amazonases püüab jaaguar sabaga kala. Ta lööb oksal kõõludes sabaga vastu vett, sulps jäljendab vettekukkuva vilja häält. Seepeale tormab kohale viljadest toituv kala ning jaaguar lööb talle küünised turja.
Saan teada, et kassidel ei ole kutsikasilma lihast, mis on koertel välja kujunenud küll vist ainult selleks, et inimeselt kergemini vorstitükk kätte saada. Seda oleks ju võinud siiski teada, sest keegi ei ole näinud, kuidas kass silmad suureks ja nunnuks ajab (multifilmikassid ei loe!).
Raamatut toimetades juhtub mitmeid märgilisi seiku. Näiteks ühel hetkel laulab raadiost Vennaskond kassidest. Kas kokkusattumus? Vaevalt. Elul on oma plaanid ja ta annab sulle märku moel, millest sa ei pruugi aru saada. On see märk, et ma pean endale kassi soetama? Olen sellele mõttele vastu hetkest, mil lahkusin kodukülast, kus kassid olid tavalised saatjad majapidamistes – oli nii kodukasse, kuid ka laudakassid olid tavalised, sest lautu oli tol ajal veel küllaga, pea igas peres peeti koduloomi.
Vuntsvurrud panevad pingutama, sest ma ei leia kusagilt head eestikeelset vastet ingliskeelsele mystacial whiskers. Need peaks olema hõredad pikad habemekarvad, kuid ei tea, kuidas neid nimetada. On vibrissid, kuid siinkohal on ilmselt silmas peetud rahvapärast nimetust. Pakun välja vuntsvurrud ja loodan, et see ei ole kõige kehvem päeva leid.
Inimese ja kassi sarnaseid jooni leiab raamatust mitmeid. Näiteks on kassil ja ka inimesel C-tüüpi taktiilsed aferentsid ehk närvid, mis viivad signaalid ajju, kui nahka silitatakse aeglaselt. Selle tulemusel vabanevad organismi oksütotsiin ja ka endrofiinid, mis tekitavad heaolu ja mõnutunde. Seega ei ole jutud pai tegemise (või juuste sasimise) või pikast teineteise silitamise vajalikkusest laest võetud – sel on füsioloogiline taust. Ja see on mõnus. Vähemalt enamikule inimestest. Ja loomulikult naudivad kassid seda täiega (mõned ka võib-olla täidega).
Kõrvalepõige. Toimetades juhtub näppu raamat „Loomkond“. Selles kirjeldatakse kassipoegadega tehtud jõhkraid katseid, kus kassipoegade silmad nõeluti kinni, ajju süstiti midagi, et teada saada süstitu mõju, loomulikult lõpuks kassipojad tapeti. Jõhker. Toimetatav raamat on õnneks helge, kassi uuritakse kui liiki, isendeid kui isiksusi. Siiski ei saa mööda vaadata tõigast, et kassi karusnahka on läbi aja kõrgelt hinnatud. Meenub, et 1930ndatel tabati Tartus poistekamp, kes püüdsid linnas kasse, nülgisid neid Emajõe kaldal ja hangeldasid nahkadega. Samas teos on kahtlustatud ka Pärnu poisse kirjutab ajaleht Esmaspäev 19. aprillil 1926.
Lugedes keelendit kilpkonnavärviline kass, kortsutan kulmu, sest meie looduses kilpkonni ei kohta. Sookilpkonn olevat kunagi olnud, kuid tänaseks on ta pagenud lätlaste juurde. Seega ei tundu otsetõlge meie oludesse sobilik. Silmas on peetud kasse, kes on mustahallipunakirjud, põhitoon on siiski must, teised toonid lisanduvad juhuslikul määral, väga harva on sellise kassi kasukas valget. Küsin tuttavalt kassiomanikult, lootes kassitoonidest selgust saada, kuid et tema kass on vesihall, ei oska ta mind aidata.
Kas kiplkonna saaks asendada millegi muuga? Esimalt mõtlen nõiakassidele, kuid mõni lehekülg hiljem jõuab autor mustade kassideni, kes on need õiged nõiakassid. Veidike ajugümnastikat ja jõuan sõnani kabu, tuletatuna sõnast kabuhirm. Kabukarvaline oleks ju äge sõna. Guugeldan – sellist liitsõna otsing ei leia, kuid kabu tähendab ka isaslooma suguorganit. Hm, kas kass tahaks olla kabukarvaline? Ilmselt mitte, see võib teda solvata. Jätan kabu. Seejärel leian sõna kahm, mis peaks seostuma samuti hirmuga, kuid murdes tähendab ka vist triipu. Igatahes, pakun kilpkonnavärvilise asemele kahmkarvalise ja saab näha, kas see läheb kasutusse või mitte. Ei läinud. Nii tuleb leppida kilpkonnamustrilise kassiga, mis paneb zooloogi muigama, kuid keeleliselt on asi korras. Veel hullem oleks kilpkonnakarvaline kass – ei ole ju kilpkonnal karvu, see konn on üsna sile vennike. Lõpeks avastan, et kilpkonnamustriline kass üsna laialt kasutuses, kuid mina, kes ma kassinduse nüanssidega kursis ei ole, ei teadnud seda. Jälle targem. Kuid mustri osas jään siiski eriarvamusele, sest kilpkonna kilbi muster on korrapärane, kilpkonnamustriline kass aga ainult värvidelt kilpkonna sarnane. Jumal sellega. Peaasi, et lugeja asjast aru saab. Kuna selgitavat kassipilti raamatus ei ole, jääb kahtluseuss hinge, et iga lugeja ei pruugi aru saada.
Ei löönud kokku, kui palju tunde toimetamisele kulus, kuid neid oli omajagu: otsingud internetis, kodus olevates raamatutes, kirjad tuttavatele, kel on teadmisi imetajatest. Päev enne lõpetamist paiskab Facebook mu seinale märguande, millest võib vaid järeldada üht – mees, kui sa kohe ei lõpeta, on sinuga kellad! Kassikellad. Lõpetan.
Hiljem katsetan tuttava kassil raamatust loetud suhtlusnippe. Kass, kes tavaliselt võõraste eest pageb – see vesihall, keda eelnevalt mainisin – pöörab mulle tähelepanu ja astub lähemale. Raamat töötab!
