Sarah Brown, “Kasside salakeel. Kuidas nad meid esimesest mjäust ümber käpa keeravad”

Argo 2024, Elav teadus nr 46, 248 lk. Tõlkinud Piret Ruustal.

Internet leiutati selleks, et teha koht, mis mahutaks ära kõik olnud, olevased ja tulevased kassipildid. Inimene leiutati selleks, et kassidel oleks teenindav personal. Diivanid, sametpadjad, kardinad, kraanikausid, pappkastid jne leiutati selleks, et kasside elu mugavamaks teha. Kassid on meile tuntud universumi Chuck Norrised.

Seda kõike me juba teame. Aga miks kass sirtsutab, miks ta oma saba võngutab, miks ta nurrub või näub, seda me õigupoolest ju päris täpselt ei tea. Õnneks on meil olemas teadlased, kes sessinatses kirevas maailmas on ühendanud oma kassiarmastuse tööga – üks sellistest on Sarah Brown. Tema raamatust „Kasside salakeel“ lausa õhkub armastust nende loomade vastu, aga ta teab, et „üks tõsine loomade käitumise uurija peaks olema nii objektiivne kui võimalik ja iga hinna eest vältima kiusatust laulda uurimisalustele hosiannat.“   

Tundub, et ta on oma ülesandega hiilgavalt toime tulnud. Tulemuseks on nauditav, humoorikas ja samas sügavalt asjatundlik tekst, mis võiks olla kohustuslik kirjandus igaühele, kes alles kaalub kassi võtmist. Aga sellest saavad tõenäoliselt päris palju uut infot ka kogenud kassipidajad. Kindlasti on tagatud mitu mõnusat muiet ja sõltuvalt lugeja huumorimeele ulatusest isegi laginal naermise hetki.

Seisin loomade varjupaiga koridoris kassiaediku ees ja vaatasin läbi traatvõrgust ukse. Aediku sees lähenes keskuse juhataja Ann suurele tigedapilgulisele ruugele kassile, kes kössitas külgseina vastas, silmad peas kui tõllarattad, karv viimse võimaluseni turris, ning kähises ja urises nii ähvardavalt, kui jaksas. Laskmata end vähimalgi määral heidutada, haaras Ann vaktsiinisüstla ning torkas selle kartmatu professionaalsusega, kärmelt ja osavalt, kõutsi kasukasse. Big Ginger, nagu me teda hiljem kutsuma hakkasime, sööstis paigalt. Mitte Anni poole, vaid mööda seina üles, risti üle lae, teiselt poolt alla tagasi ja kasti sisse varju, kõik ainult ühe viivukese jooksul. Pilguga ta marsruuti jälgides küsisin Annilt: „Kas ta lidus just praegu üle lae?“ Ann naeratas. „Metsikud teevad seda ühtepuhku.“ Kollanokast doktorant, nagu ma olin, pidin talle tunnistama, et see on mu esimene tõsine kokkupuude metsistunud kassidega – sotsialiseerimata kodukassidega, kes on pöördunud tagasi poolmetsiku eluviisi juurde. Inimestele tegi nalja, kui ma rääkisin neile, et kavatsen oma doktoritöö jaoks uurida kodukasside käitumist. „Kodukasside – kas nad pole pisut igavavõitu? Kas sa ei tahaks pigem minna ja uurida kusagil suuri metsikuid kaslasi?“ Minu meelest oli see siin ilmselgelt piisavalt metsik.

Ja kassid on armulikult lubanud tal end uurida. Ma peaaegu suudan uskuda, et need nunnud elukad arutasid õhtupäikese soojendatud aknalaual lesides autori katseid nende käitumist tõlgendada ja muigasid heatahtlikult vurru: „Näe, inimene sai sel nädalal tervelt kahest asjast peaaegu aru!“ Kassihuviline saab selle tulemusel valminud raamatust aga põhjaliku ülevaate kasside elust alates nende kodustamise ajaloost (isegi selles, kuivõrd kodustatud kassid ikkagi on, võib kahelda) ja lõpetades avastusega, kuidas kodutiiger on õppinud häkkima kõrgtehnoloogilisi kassiluuke. Sinna vahele jääb rohkesti teadusuuringuid peateemal ehk kasside suhtlemisest nii omavahel kui inimesega. Üllatav fakt: näugumine on tekkinud ja reserveeritud ainult suhtluseks teenindajaga. Ma ei imestaks üldse, kui kassid mõtleksid järgmise paarisaja aastaga välja, kuidas helde konservikäega inimesele jootraha anda.

Browni peamisteks uurimisobjektideks on kaks kassikolooniat, keda ta nimetab farmikassideks ja haiglakassideks, metsistunud kasside rühmad, keda ta kassisuhtluse uuringu jaoks jälgis.

Niisuguses lõpmatuna näivas kassimeres olid mu uurimistöö alguspäevad seda õiget alamrühma otsides pehmelt öeldes hirmutavad. Ma hakkasin mööda territooriumi ringi kõndima ja prinditud kassikontuuridele märkima kõigi silma alla sattunud kasside välimuse detaile. Täiendasin tühje piirjooni iseloomulike üksikasjadega, lisasin vaate vasakult küljelt, paremalt küljelt ja otsevaate, nii et mul oli lõpuks iga isendi kohta omamoodi politseifoto. Mõne nädala pärast hakkasin populatsioonist juba sotti saama: millised kassid kuskohas täpsemalt viibisid, kes ringi hulkusid ja kes tavatsesid paigal püsida. Tegin nende kohta ka märkmeid –  nüüd tagantjärele on neid üpris huvitav lugeda. Kui mu „katlaruumi kass“ on „must ja valge, punane kaelarihm, sõbralik“, siis „elektriku kassi“ olen kirjeldanud sõnadega „must, suur ja valge kurgualusega, VIHKAB NAISI“. Tundub, et elektriku ilmselgelt misogüünse kassi kohta olengi üles kirjutanud ainult selle ühe tähelepaneku.

Kassi kõige olulisem suhtluskeel on lõhn. Selle alusel leiab pime kassipoeg üles piimaallika ja ema tunneb ära pojad. Iga uut asja ja olendit uurivad kassid kõigepealt nuusutades. Territooriumi märgistavad nad lõhnaga. Kassid jätavad üksteisele teateid lõhnaga – muuseas, oh õudust, sirtsutades. Ja ka teine kassiomanike suur hirm, kraapimine, on samuti seotud haistmismeelega. (Kuidas kraapimise ja sirtsutamisega toime tulla, saab samuti raamatust teada.)

Kassidele tõesti ei meeldi muutused, eriti lõhnades, ja uriiniga pritsimine on harilikult kindel märk sellest, et miski teeb neile muret. Nagu metsistunud kass, valib ka kodune lemmik demonstratsiooniks silmatorkava vertikaalpinna ning sirtsutab sinna korduvalt. Kapiuksed, uksepiidad, toataimed ja pehmed sisustuselemendid, näiteks kardinad, kõlbavad kõik suurepäraselt. Tihtipeale saavad märklauaks elektrilised kodumasinad, mis töötades soojenevad, nagu arvutid, nõudepesumasinad ja – üleüldiste soosikutena – röstrid. Soojus aitab piserdatud uriini lõhna võimendada ja edasi kanda – mitte midagi kahtlustava omaniku õuduseks, kui ta arvuti sisse lülitab või hommikusöögiks saiaviilu röstrisse torkab.

Aga mida te teate kassihäältest? Näugumisest ja nurrumisest kindlasti, aga kurrumisest ja kägisemisest?  Miks on näugumine nii sarnane imiku nutule? Kas kassid on loputanud meie ajusid, et teenindaja liigutaks end sama kiiresti, nagu imiku eest hoolitsedes? Miks inimesed räägivad kassidega sageli nagu beebidega? Vastus võib teid üllatada.

Ja siis veel kehakeel, kogu see sabamajandus! Milliseid sõnumeid võib saada ja saata saba abil? Üks oluline rituaal kannab nime SabaPüsti, millega üks kass ütleb teisele: ma tulen rahus. Unustada ei tohi ka silmi (toidukausside paigutamisel tuleks arvestada jõllitamisfaktorit), kõrvu, karvu ja väikest roosat limpsivat keelt. Kõigi nende elementide kõrval on oluline ka isiksus – kassid on samamoodi indiviidid nagu inimesed, oma kiiksude ja eelistustega. Kui tunned paremini oma kiisu isiksust, saad talle pakkuda mõnusamat ja mugavamat kodu ilma asjatu stressi ja igavuseta ning vajadusel parandada looma ja pereliikmete vahelist üksteisemõistmist.

Tihtipeale väidetakse, et hõõrutamine tähendab kassi puhul kohastumist mingisuguse investeeringu nimel. Missugust investeeringut nad siis loodavad? Paljude arvates norivad kassid ainult toitu, ja tõsi see on, et kassidel on kombeks söögiaegade paiku energiliselt hõõruda end selle vastu, kes neid parasjagu ninaesisega varustab.

Kuidas kogu seda kassimajandust uurida, tundub mulle suisa fantastiline. Lisaks lõputule kassivahtimisele (iseenesest ju täitsa tore meetod) kasutataks näiteks…. võltskasse. Ja üks asi eristab teadlasi isikliku kogemuse põhjal üldistajatest: teadlane mõtleb välja eksperimendi, katsetab, arvestab nõrku kohti ja lõpuks ütleb ikkagi „tõenäoliselt“, „üldiselt“, „ilmselt“. Mitte kunagi absoluutides. Kassipaljundajast kodanikuteadlane endale kõhklemist ei luba: „Minu kassid ei sirtsuta kunagi tuppa ega kraabi mööblit!“ Mhmh, esimese/järgmise korrani.

Ühtlasi avaldan valjuhäälset heameelt raamatu illustratsioonide üle. See, kuidas autori tütar on põhimõtteliselt ühest joonest koosnevate figuuridega suutnud edasi anda kasside graatsilisi ja tähendusrikkaid poose, võlus mind esimesest pildist peale. Ja (kes pole seda veel teinud), jätke meelde Piret Ruustali nimi. Mida iganes ta tõlgib, tulemus on nauditav.

Leave a Comment

Scroll to Top