Kirjutas Tilda
Järjekordne raamat, mille reklaami märgates teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mul on teema vastu väikest viis ja kaudne, kuid siiski, professionaalne huvi ka ning varem olen lugenud Kristjan Kase samuti Elava teaduse sarjas ilmunud „Kui seinad räägiksid: küsitlemise kunst“. Ses mõttes võin pool naljaga võin öelda, et illusioone ei olnud, konkreetse teadlase üks vaieldamatult tugevamaid külgi on oskus püsida teemas.
Raamat räägib sellest, kuidas me inimesi, konkreetsemalt inimeste nägusid, meelde jätame ja hiljem ära tunneme. Raamatu alguses on pisut sissejuhatavat juttu, sellest, et juba päris pisikesed lapsed tajuvad nägusid erilisena (nt eelistavad kõigile teistele objektidele vaadata nägusid) ning sellest, kuidas inimese aju nägusid või näokujutisi töötleb. Ja edasi kohe kriminaalmenetlusse ning kogu edasine raamat räägibki tegelikult sellest, kuidas õigussüsteemis, nii meil kui mujal, õigusrikkuja tuvastamist läbi viiakse ja miks just nii. Pisike põige ajalukku, olulisemad mõisted ja edasi juba süvitsi. Kuidas aju nägusid salvestab ja säilitab ning mis seda protsessi mõjutab. Juttu tuleb vanusest ja rassist, stressist, joobest ja ka nt sellest, mis on relvafookuse efekt. Kuidas mõjutavad näo meelde jätmist valgustus ja kaugus. Peatükk erinevatest maskeeringutest sobiks mistahes kohandusteta ka käsiraamatusse „Kuidas röövida panka“. Nägude meenutamise peatükki saab käsitleda nö laiendatud menetlusjuhisena. Kuidas viia menetlustoiming läbi selliselt, et kannatanu või tunnistaja kurikaela ilmtingimata ära tunneks ning seejuures ei eksiks, e kurikael minema ei pääseks ja/või mõnd süütut kodaniku trellide taha ei toimetataks. Mõttes, filmides oleme ju kõik näinud nutta tihkuvat kannatanut, kelle kõrval seisab tugevalt ülekaaluline ja kindlasti suitsetav meesuurija (või siis alakaaluline ja tervet kimpu selgelt psühhiaatria valdkonda kuuluvaid probleeme eviv naisuurija) ning viibates nt peaga klaasseina taga üksi või mitme teise inimesega koos seisva kurikaela poole küsib: „Tema või?“. Või istub nt mõne isikuvastase kuriteo ohver keset avatud planeeringuga politseijaoskonda ja lappab tundide viisi fotoalbumeid varem sarnaseid kuritegusid sooritanud isikutest. No vot, päriselus, tuleb välja, päris nii lihtne see kõik ei ole. Raamatus on veel peatükid näopimedusest ja supertuvastajatest, samuti lühidalt erinevatest tehnilistest vahenditest, mida inimeste tuvastamiseks kasutatakse (fotorobotid, turvakaamerad ja masintuvastamine) ning lõpuks põgus pilk tulevikku.
Raamat on väga hästi kirjutatud, eriti eeldusel, et lugejat teema huvitab. Teadmine puudub, kuid tunde pealt pakun, et lähitulevikus viiakse see sisse päris mitmeid erialasid õppivate tudengite kohustuslikku kirjanduse nimekirja, pakun, et seda loevad kõik SKA tudengid sõltumata sellest, mis suunal õpivad, lisaks kõik teised tudengid, kes otse või kaudselt õigusteadusega, eriti menetlusõigusega mis tahes menetlusastmes, kokku puutuvad või eeldatavasti kokku puutuma hakkavad.
Kirjeldades kasutasin korduvalt sõnu „lühidalt“ või „põgusalt“ kuid siinkohal tuleb seda võtta üheselt positiivse ilminguna, teksti lühidus ei tähenda siinkohal pealiskaudsust. Tekst on väga hästi liigendatud, olulisemad mõisted nii teksti sees kui raamatu lõpus eraldi välja toodud, lihtne lugeda ja aru saada, tekst ei ole ei liiga tihe ega liiga keeruline, erihuvi tarbeks on raamatu lõpus korralik viiteregister. Iga peatüki juures on mitmeid kirjeldusi katsetest, ehk võimalus tutvuda, kuidas täpselt jõuti just sellise väiteni, mida raamatus esitati. Mina alguses lugesin, kuid raamatu edenedes sain aru, et nii sügavat huvi mul teema vastu ei ole ning kusagilt maalt alates lasin katseid kirjeldavatest lõikudest lihtsalt silmadega üle. Küll aga lugesin suure huviga näiteid kohtupraktikast, neid oli nii meilt kui mujalt ning minu maitse järgi oleks võinud veelgi rohkemgi olla, sest päriselu, eksole. See, kui teadlane suudab oma teadmised edastada läbi näidete reaalsest elust, on see mitte-spetsialistile alati boonus.
Ma ei saa öelda, et teema oleks olnud minu jaoks üdini võõras, seetõttu väga palju uut teadmist ma siit pigem ei saanud. Aga natuke ikka, nt oli minu jaoks täiesti üllatav, et nägude äratundmine ei ole treenitav oskus (või siis on väga vähesel, ebaolulisel, määral). Mulle pakkus huvi ka raamatu olev peatükk, kus räägiti sellest, kuidas beebid nägusid tajuvad. Veidi küll teemast välja, aga enda lapse beebieast mäletan enda tohutut üllatust, kui märkasin, et laps liigitas näod headeks ja kurjadeks kulmude asetuse järgi. Mõttes – kui nägi pilti või mänguasja, millel olid nö Angry Birdsi kulmud (vahet ei olnud, mis pidi nt suu oli või kui paksud need kulmud olid, oluline oli kulmude kaldenurk), pistis kohe karjuma. Samuti, et noored näod tundusid lapsele palju turvalisematena, kui vanad ja kortsulised. See oli hästi huvitav.
Kokkuvõttes, nalja ei saa ja tühja juttu ei aeta, teadust on selles raamatus rohkem, kui populaarsust, kuid see eest väga heas vormis esitatult.
