– Ema, kes on Marju Kõivupuu? – hõikas laps ükspäev ülakorruselt.
– Kõivupuu, kuule, ta on mingi teadlane, midagi keele- ja kultuuriga seotut, kogub ja mõtestab? Rahvajutte ja muistendeid ja selliseid asju? Folklorist? Äkki ta töötab professorina kusagil, ma peast, ausalt ei tea, googelda.
Ülevalt korruselt rohkem küsimusi ei tundnud, kuid mul ju hakkas huvitav. Läksin asja uurima ja leidsin lapse raamatut pildistamas ja torisemas:
– Isegi 9-aastane laps saab aru ja professor ütleb, et on!
– Mis on?
– Loll on!
– Kes on loll?
– Kalevipoeg!
Selle peale ma juba põlesin uudishimust. Lähemal uurimisel selgus, et laps oli äsja (kooli)kohustuslikus korras Kalevipoja eepost lugenud, vastavasisulise kirjaliku töö teinud ja viie saanud. Hilisema suulise arutluse käigus aga õpetajalt märkuse saanud, sest ütles, et tema meelest on Kalevipoeg rumal. Õpetaja ei pidanud sobilikuks seada kahtluse alla rahvuseepose kangelase intellektuaalseid võimeid. Ja nüüd siis selline vedamine, raamatus „Kas liblikatel on hambad?“ vastab Marju Kõivupuu 9-aastase Aliide küsimusele: „Ja tõsi ta on, et Kalevipoeg ei ole kaugeltki taibukas kangelane.“ Laps oli suures vaimustuses, pildistas raamatut ja vastavat lehekülje ning lubas teema uuesti üles võtta.
Ehk et siis ilmunud on järjekorras juba teine raamat, kus lapsed küsivad ja teadlased ning arstid vastavad. Tore oli avastada, et lisaks teadlastele ja arstidele, on sel korral kaasatud ka president Alar Karis, kes hariduselt on küll molekulaargeneetik, kuid vastab siiski presidendi kohta käivatele küsimustele.
Raamat on nii lehekülgede arvult kui tekstimahult pisut suurem kui esimene. Rohkem küsijaid ja küsimusi, rohkem vastajaid ja vastuseid. Ja see vist ongi ainus erinevus, kõik hea, mis oli „Miks munad kukuvad?“ raamatus, on „Kas liblikatel on hambad?“ raamatusse kaasa võetud. Eelkõige – ootamatud ja üllatavad, nutikad, kohati naljakad ja samal ajal väga tõsised küsimused. No nt kas must auk võib ära surra ja kas mustast august on võimalik välja saada? Miks lehmal on laigud ja miks pullil ei ole udarat? Selge see, et vastus „Sest ta on pull“ ei rahulda mitte kedagi. Teemade kaupa viies osas räägitakse nii sellest, kuidas tehakse mänguasjade karvu kui ka sellest, miks vette kukkunud telliskivi teeb vee peale rõngaid mitte ruute (see vist on minu lemmikküsimus selles raamatus). Räägitakse lätlaste kuuest varbast ja Lenini suhtest päkapikkudega. Räägitakse pilvelõhkujatest, satelliitidest, õhu hapnikusisaldusest ja kosmoseprügist. Hammastest, küüntest, juustest ja huultest. Oravast ja karust, madudest ja kakaduudest. Räägitakse eesti keelest üldiselt ja õ tähest eraldi, ajast ja mälust, hingest ja armastusest. Ja veel väga, väga paljust muust.
Jätkuvalt on imetlusväärne teadlaste oskus rääkida keerulistest asjadest lihtsalt, lapsele arusaadavas keeles. Ja siis muidugi need pildid. Kõik raamatu leheküljed on illustreeritud, äärest ääreni täis kunstnik Piia Maiste poolt loodud vaimukaid tegelasi ja asju. (Mõtteharjutusi: kuidas sina voolukatkestust joonistaksid?)
Ma tegelikult imestasin veidi, kui märkasin, et minu kolmeteistaastane, kes muidu fännab hetkel Ana Huangi raamatuid, „Kas liblikatel on hambad?“ täiesti nügimata lugemisele võttis. Küsimise peale selgitas, et kui nad sõpradega õues käivad, kõnnivad või istuvad kusagil, siis igavusest võistlevad sellest, kes teab kõige rohkem kõige ägedamaid fakte (no nt, et kaelkirjaku keel võib olla kuni 53 cm pikk). Ütles, et tal hakkasid vahepeal juba otsa saama (talle teadaolevad põnevad faktid), aga siin raamatus on nii palju! Ja mis siin pattu salata, mul endalgi oli päris mitu „ahaa“ momenti lugedes. Goodreadsis rääkis keegi, et loeb lapsele unejutuks – head, paraja pikkusega lood. Et siis kuidagi laiale lugejaskonnale, kogu pere hea tuju ja tarkuse raamat, imeilus pealegi.
(A, ja veel, laps lubas ja võttiski uuesti üles selle Kalevipoja teema. Õpetaja luges lehekülje läbi ja ütles: „Mine istu kohale, meil on juba uus teema!“)
