Argo 2025, 352 lk. Tõlkinud Ivika Arumäe.
Küllap on seegi omamoodi ketserluse ilming, et tunnistan ausalt: selle raamatu lugemine kulges üllatavalt sagedaste naeruröögatuste saatel. Tõepoolest, ajalooraamat enamasti ei seostu koomikaga, aga Nixey tekstid on puhas lust, antud juhul nii otseselt kui kaudselt. See on tore raamat üsna mitmes mõttes – juhul, kui sa ei ole konservkristlane. Nemad raevusid vahvasti juba Nixey eelmise raamatu „Pimeduse aja algus“ peale. Võib-olla teavadki nemad paremini, kuidas kristlus alguse sai, aga võib-olla teab seda paremini hoopis kahe katoliiklase, endise munga ja nunna laps, kellel on lapsepõlvest peale jumalaga kitkuda mitte kana, vaid priskemat sorti dinosaurus.
Ehkki see raamat kannab pealkirja „Ketserlus“, ei ole kõik siin kirjeldatud uskumused ketserlikud – lausa vastupidi. Mõned olid skismaatilised, mõned ei olnud lihtsalt pälvinud heakskiitu ja paljud siin kõneks tulevad üllatavamat laadi lood moodustasid kiriku puhutisest nurinast hoolimata sajandite vältel osa kristlikust jumalateenistusest. Olen raamatu pealkirjaks valinud „Ketserluse“ mitte niivõrd selle kristliku, vaid algse kreeka tähenduse tõttu. Sest see on raamat valikust ja sellest, kuidas võimalus valida võib kaduma minna. See võib juhtuda palju peenemal moel, kui tihtipeale arvatakse. Enamasti kangastuvad inimestel ketserlusest ja ketserlike õpetuste väljajuurimisest mõeldes silme ees vägivaldsed pildid: halastamatud seadused, külade kaupa tapetud inimesi, välja lõigatud keeled ja maharaiutud käed, peksmised, skalpeerimised ja tapatalgud. Kindlasti tuleb neid ka siinses loos ohtrasti ette, ja nii see peabki olema: selline vägivald avaldab mõju uskumustele, aga lisaks pakub aastatuhat või paar hiljem suurepärast ainest meelelahutuslikuks ajalookirjutuseks.
Igatahes seekord on ta nõuks võtnud uurida, mis värk selle isa, poja ja paha vaimu algusaastatega ikkagi oli. Üks on kindel: maailma kuulsaim muinasjuturaamat tõtt nüüd küll ei räägi, öelgu karmi pilgu ja kammitud habemega volinikud, mida tahavad. Ja kui muidu peetakse ajalooraamatu juures heaks tooniks sõltumatut, neutraalset hoiakut käsitletava teema suhtes, siis siin on Nixey küll selgesti kaldu. Mulle see sobib: kuna ajalugu ei kuulu minu teadmiste esikolmikusse ning kristlus tekitab sageli judinaid, siis kuulan rõõmuga inimest, kes veenvalt seletab, miks asjad on nii ja mitte naa, ning tallab mõnuga kõigil (kristlikel) konnasilmadel. Kui keegi suudab sama veenvalt seletada vastupidist, on ta minu õuel samuti teretulnud.
Nixey räägib oma uues raamatus paeluva loo sellest, kuidas õieti kujunes välja kristlus sellisena, nagu me seda täna teame. Millised olid kristluse voolud aastatuhandete eest, kui palju neid oli, mida tollal Jeesusest arvati ning kes see Jeesus õigupoolest üldse oli? Mõne versiooni kohaselt päris korralik mölakas. Jumalaid ei pruukinud olla sugugi ainult üks ja üldse, jumal võis vabalt olla ka naissoost. Kuidas teisitimõtlejatest said ketserid ja kuidas nad hävitati nii metoodiliselt, et mõne kohta pole jäänud isegi kirjalikke allikaid ning alles jäi see üks ja ainus.
Selle usutunnistuse leviku esimestel sajanditel võisid peaaegu kõik Jeesuse aspektid muutuda ja tegelikult muutusidki. Oli Jeesus, kes jälestas seksi ja kõneles inimestele, et nad peaksid „sellest roojasest ühendusest hoiduma“, et mitte sigitada lapsi. Oli ka Jeesus, kes väidetavalt kasutas seksi ilmutuse andmiseks Maarja Magdaleenale. Ühes lühikeses ja ülimalt veidras tekstikatkes kirjeldatakse, kuidas Jeesus seisab koos Maarjaga, kui ta toob järsku kusagilt ühe teise naise ja asub temaga seksima. Siis „kogus ta oma seemne pihku ja selgitas: „Nii peame me tegema, kui tahame elama jääda.“ Maarja langeb kohkunult pikali. Kõik need, kes on harjunud anglikaani kiriku Jeesusega, võiksid talle mõistagi kaasa tunda. —
Üks, mis on kõige ilmselgemalt muutunud, on Jeesuse välimus – see on muutunud sedavõrd, et esimeste sajandite Jeesust on kutsutud ka hüüdnimega Kristus-kameeleon: mõnikord ilmub ta habetunud vanamehe, teinekord aga habemeta noormehe kujul; mõnel kujutisel on tal rind paljas ja ta on samasugune macho-mees nagu mõni Kreeka jumal, teisel on teda aga kujutatud seksuaalselt palju mitmemõttelisemana, pehmete põskede, pikkade juuste ja (väidetavalt) täiesti märgatavate rindadega. Ühes muistses loos kirjeldatakse Jeesust väikese ja inetuna, teises on ta aga hiiglasekasvu mees, 155 kilomeetrit pikk ja 39 kilomeetrit lai (need numbrid on seal eriti täpselt ära toodud). —
Kristluse esimestel sajanditel leidus kristlasi, kes väitsid, nagu oleks Kristus olnud vagur, leebe ja tasane, ent paljud teised kristlased uskusid sama innukalt lunastajasse, kes tegi pimedaks oma kriitikud ja tappis kõik, kes olid talle tüliks. Leidus neidki kristlasi, kes olid rõõmuga valmis uskuma mõlemat korraga. —
Kui mõned muistsed kristlased kummardasid Jeesust, kes – nii nagu pühapäevakoolidest tuntud, heledast kiirtevihust ilmuv Jeesus – soovitas oma järgijaile, et need laseksid lapsi tema juurde tulla, siis teised muistsed kristlased kummardasid Jeesust, kes manitses oma järgijaid kõige rangemal viisil hoiduma üldse laste saamisest, sest kõik lapsed osutuvat „hullumeelseteks või elujõuetuteks või lombakateks või kurtideks või tummadeks või halvatuteks või idiootideks“. Kuigi mõned varased kristlased uskusid tõesti – nii nagu usuvad tänapäeva kristlased -, et Jeesus löödi risti, oli ka neid, kelle meelest see mõtegi oli absurdne, sest miks peaks jumal laskma end risti lüüa? Need kristlased uskusid – vähemalt nende kriitikute sõnul -, et Jeesus vahetas viimasel hetkel võluväel oma keha teise mehe kehaga ja siis vaatas sealsamas naerdes pealt, kuidas too agoonias suri.
Alguses ei olnud seega sõna, vaid käputäis veidrikke, kes vatrasid midagi ülestõusmisest ja mingist tüübist, kes vigaseid terveks teeb ja surnuid ellu äratab, aga see polnud ju mingi haruldus. Sellise tembuga sai hakkama terve hulk püüdlikke pühamehi.
Põhjalikku käsitlust leiavad erinevad neitsi eostamise ja neitsina sünnitamise variandid ning Joosepi isaduse küsimus. Tuleb tõdeda, et mitte kõigile kristlastele ei olnud need üleliia usutavad, aga jõud ja õigus tegid oma töö: üks versioon jäi peale, teised kadusid. Üks teema ühendab aga kõiki raamatus käsitletud ajastuid, kultuure ja usundeid: pühameeste vaga soov lapseohtu neitseid põrutada. Selge see, et neitsite toodang ei jõudnud nõudlusele järele ja ehk seisis ka mõni isa, kirves valmilt käes, nende selja taga. Mistõttu need, kes eesmärgini jõudsid, said ka ühel või teisel moel kuulsaks. Ja mõni, kes pidi eesmärgini jõudma neitsi kõrva kaudu (seda teemat puudutab muuseas möödaminnes Robertson Daviesi „Viies osaline“ – soovitan soojalt!), sai eriti kuulsaks.
Suur osa toonasest usundist ei olnudki palju muud kui aupaistega ümbritsetud tervishoid. Tänapäeva lugeja seda enamjaolt ei märka. Kuigi Euroopa kirjandus saab alguse „Iliase” avaridade katkuga, ei ole lihtinimeste vistrikud ja vinnid, krambihood ja katsumused muistsete kirjameeste sulge tiivustanud. Ei ole teisiti ka nende nüüdisaegsete kolleegidega: ajaloolased eelistavad käsitleda ülevamaid teemasid kui valulikud hemorroidid või tülikas kõhulahtisus. Aga need haigused olid olemas ja mängisid oma rolli. Muistsete inimeste kiindumusest meditsiini annavad selget tunnistust kirjatööd, mis on suutnud sajanditeks püsima jääda.
Või oivaline näide, kuidas valmistada prohveteid – kehtib ka tänapäeval, näiteid leiab eriti palju naisteajakirjandusest. 
Alexandrosel olid olemas kõik peamised omadused, mida prohvetil vaja: tal oli taust (teda peeti jumala lapselapseks) ja välimus (ta silmi valgustasid alailma „palavikuline sära ja ind“ oma uue ettevõtmise suhtes). Ainus, mida tal ei olnud, olid prohvetile kohased lokid: ta juuksed ei kasvanud piisavalt pikaks, mistõttu – nii kirjutab Lukianos – pidi Alexandros otsima abi juuksepikendustest. Töö tehti nii oskuslikult, et „enamik inimesi ei avastanud, et [ta juuksed] ei olnud tema enda omad“.
Kui Alexandros oma välimuse korda sai, hakkas see „täielik petis“ jahtima „ohvreid“, nagu Lukianos neid nimetab, suundudes ühte mahajäänud provintsi otsima neid, keda Lukianos peab uue usundi vältimatuks komponendiks: nimelt puupäid ja lihtsameelseid, keda saab veenda selle jüngriteks hakkama. Tal ei olnud vaja teha muud, kui mingis provintslikus kolkas välja ilmuda, kirjutas Lukianos, ja hakata ajama mõttetut jama, ning juba vaatasidki kohalikud teda, „nagu ta oleks taevast alla laskunud jumal“.”
Raamatu lugemist raskendas nimede ja tsitaatide küllus ning autori komme pikemalt ette hoiatamata ajas ja ruumis pikkade hüpetega ringi karata. Seda on lihtsam lugeda arvuti läheduses, et oleks võimalik vajadusel guugeldada. Voodis lesides telefonis sorkida pole üldse mugav. Aja- ja usundiloos juhmimatele lugejatele oleks ära kulunud ka mõned guugeldamist vähendavad joonealused. Samas pole katse natuke vaimu pingutada ju iseenesest paha.
Üks asi veel, väike vihje ja näpunäide rämpsraamatute kontrollimatu leviku ajastul: jälgige impressumit. Kui te näete mõne raamatu sees Ivika Arumäe nime, siis võite julgelt mitte ainult laenutada ja lugeda, vaid lausa osta.
