Autor: Tilda
Teadmata põhjusel tekkis mul aasta alguses soov lugeda midagi vulkaanidest, nimekirja märkisin Argo kirjastuses ilmunud raamatu supervulkaanidest, kuid kohe ma seda raamatukogust ei saanud ja nii ta esialgu siis jäi. Kuni keegi lugemise väljakutse grupis tutvustas ingliskeelset „Lõõmavat saart. …“. Minu uinunud soov lugeda midagi vulkaanidest (taas)(t)ärkas, tõmbas ketsid jalga, lippas raamatukokku ja sel korral tulemuslikult, raamat oli olemas ja ilusas eesti keeles pealegi. Ja oi, kuidas mulle see raamat meeldis! Täielik trehvamine, mh veel ka ajaliselt ja geograafia plaanis – raamatukogust suundusin vaat, et otse ühele pimsskivist saarele, kus siis lugesin ja mõtlesin muudkui, laamtektoonikast, muidugi mõista. Etteruttavalt vist, aga kõige huvitavam oli mulle see osa raamatust, mis rääkis Maa koorest, laamadest ja vulkaanide maa-alusest elust, magmast, gaasidest jne (Maakera siseehitus – 4. klass). Kogu see raamat on kirjutatud üsna lihtsas ja samas värvikas keeles, tulenevalt, kõike on lihtne ette kujutada ja pähe tekkivad pildid on võimsad. Raamatus mde on lisaks kaartidele ja joonistele ka üllatavalt palju fotosid, küll, kahjuks on need mustvalged, samas õnneks on googel olemas ja kui huvi on, siis netis on samad pildid värviliselt.
Aga algusest. 8. juunil 1783. aastal Islandi lõunaosas Sida piirkonnas hakkas purskama vulkaan nimega Laki. Laki koosneb vulkaanide ahelast (135 maalõhet) ning väljutas 14 km3 laavat, mis kattis 2500 km2 maad. Kuid laavavood otseselt palju ei tapnud, seda tegi hoopis mürgine lendlev vulkaaniline tuhk. Kolme järgneva aasta jooksul surid umbes pooled Islandi kariloomadest ja viiendik inimestest. Väävli-, kloori- ja fluoriühendite rikas tuhk mürgitas loomasööda ja joogivee, mis omakorda mürgitas loomad ja inimesed ja oleks siis, et kuidagi hoobilt! Aga ei, nii inimesed kui loomad surid piinarikkalt, kohutavatesse haigustesse ja nälga.
Aga see pole kaugeltki kõik. Tuul korjas tuhapilve ning lennutas selle üle kogu Mandri-Euroopa. Tuhapilv varjutas päikese ja ilm halvenes. Happevihmad ja kõike elavat söövitav udu. Tugevad tormid, üleujutused ja äikesed. Erakordselt kuum suvi ja sellele järgnenud erakordselt külm ja pikk talv (kusjuures, see oli niigi väikese jääaja lõpuots, eksole), kaasnev saagi ikaldus, nälg ja kohutavad haigused. Raamat sisaldab mitmeid päevikukandeid mitmetelt tarkuritelt erinevatest Euroopa osadest, kes ennenägematut udu nägid ja kirjeldasid, kuid täpselt seletada ei osanud. Arvatakse, et mh mõjutas udu kaasaegset kunsti ning vähemalt kaudselt aitas kaasa Prantsuse revolutsiooni puhkemisele.
Aga ka see pole veel kõik, teadlased väidavad, et Laki tuhapilve poolt tekitatud atmosfäärilised muutused olid märgatavad Hiinast Põhja-Ameerikani, mh Arktikas ja Aafrikas (nt India, Egiptuse ja Jaapani näljahädad). Teadlased pakuvad, et kokku hukkus Laki emissioonide tõttu 1,5 – 6 miljoni inimeseni (raamatus on mitmel pool ära toodud mitmete erinevate teadlaste (geoloogid, vulkanoloogid, klimatoloogid jt) erinevad arvamused samades küsimustes, mis on kahtlemata tore).
Raamat on nutikalt üles ehitatud ses mõttes, et raamatu nö selgroo moodustavad Laki vahetus läheduses elanud ja kõike oma silmaga näinud pastori päevikukatked, mis annavad raamatule mingisuguse hea, inimliku mõõtme. Legendaarne Klausturi küla pastor Jón Steingrímssoni (1728–1791) oli terane mees ning ei piirdunud oma keskkonnas toimuva tõlgendamisel üksnes teoloogiaga. Jón tundis järjepidevat huvi looduse vastu ning mitmete tulevaste teadlaste (võib vist arvata, et eriti vulkanoloogide) suureks rõõmuks – tegi kirjalike märkmeid.
Lisaks Laki loole räägitakse raamatus ka teistest Islandi vulkaanidest ja vulkaanidest üldiselt (geoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised jne mõjud) ning igast supervulkaanist eraldi. Minevikust peamiselt, mis ühe või teise purse kaasa tõi, kuidas Maa elu (juhul, kui elu juba oli) ja olu mõjutas. Mh oli huvitav lugeda, kuidas seda üldse uuritakse, mis nt ammu enne igasuguse elu tekkimist, juhtus. Olevikust, raamatu autorid külastasid Islandit, Lakit ja selle ümbrust. Aga natukene ka tulevikust. Et mis siis saaks, kui mõni neist hiiglastest purskaks nüüd. Mh sellest, et praegune kliima soojenemise soodustab vulkaanide aktiivsuse tõusu. Raamatus on eraldi äärmiselt mõjus peatükk sellest, kuidas vulkaanid tapavad. Tuleb välja, et mitmeti ning kõik moodused on erakordselt piinarikkad.
Väga hea raamat.
Allikas: Tilda ja tarakanid
