Jaan Aru “Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust”, Argo, 2022, 288 lk
Ütlen kohe ära, et mu arvates on see hiljutisest eestikeelsest populaarteadusest üks olulisemaid raamatuid. Teine sarnane ja samal teemal on Stanislas Dehaene “Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu”, millest olen Goodreadsis kirjutanud.
Ajuteadlase Jaan Aru eelmine raamat “Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muustki” meeldis mulle väga, ostsin tollal ära kohe ilmumise hetkel ning lugesin paar korda läbi. Samuti lugesin ta blogi regulaarselt. Väga asjalik ja mõistlik inimene, kes oskab rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja köitvalt. Vist olen ühe TEDi ka talt vaadanud, Ööülikooli ka kuulanud. Seega võtsin hea meelega loovuse, logelemise ja nutineeduse raamatu ette.
Raamatut ilmestavad Martin Veismani illustratsioonid, mis lisavad mõnusa eraldi mõõtme ning võnguvad tekstiga kenasti samas rütmis.
Siinses raamatus on palju juttu laste arengust, suur osa juttu käib ka meie, täiskasvanute kohta. Sest ju ka meie tegeleme liiga tihti eneseteostuse asemel enesereostusega. “Enesereostus” on väljend, mis tuleb kindlasti meelde jätta, nii lühike sõna ja oi kui tabav!
Jaan Aru on raamatu liigendanud nii, et seda saab lugeda vastavalt huvile, üldsegi pole kohustust ratsutada tervet teost läbi. Võib jah lugeda terve raamatu ning saada algul targemaks laste mõistuse kohapealt ning jõuda välja mõteteni, kuidas võiks kooliharidust muuta. Või kui lapsed ja kool ei paku huvi, siis võib esimese ja viimase osa vahele jätta. Kui ka nutiseadmete mõju ajule ja loovusele ei paku pinget, siis saab piirduda kolmanda, viienda, kuuenda ja seitsmenda osaga ning harida end loovuse, uute ideede tekkimise, mõistuslikkuse otsingu, psühhedeelikumide, skisofreenia ja inimmõistusega manipuleerimise kohapealt. Siin on juttu virtuaalreaalsusest ning keemilistest ajumõjutajatest, on juttu sellest, kuidas viimase kahe aasta jooksul on olnud hea pinnas manipulaatoritele, kelle jaoks juba varem pinge all olnud inimesed on kuldaväärt materjal, millele valeinfot istutada.
Juttu tuleb Picassost, Mozartist, Beethovenist, Arvo Pärdist ja John Nashist. Kusjuures John Nashist kõige rohkem… kas ikka teate, kellega on tegu? Tunnistan üles, mina olin ära unustanud, kellega on tegu. Paljud on näinud suurepärast filmi “A Beautiful Mind” (eesti keeles tõlgiti see kui “Piinatud geenius”), mis rääkis skisofreenilisest matemaatikust. Jah, John Nash ongi seesama matemaatik, kelle kohapealt saab päris palju targemaks, kes tegi mitmed avastused haigena ning oluline osa oli toetaval keskkonnal, mis aitas piinatud geeniusel oma tööd jätkata.
Ajust ja arust rääkiv raamat oli populaarteadus selle sõna tavalises mõttes ja võtmes, autor paotas ust ajumaailma ning koolitus lugejat. Loovuse ja logelemise raamat on kohati samas laadis, samas keerab Jaan Aru siin vahel oma jutukaariku eneseabiraamatute suunas ning jagab rohkesti praktilisi näpunäiteid, millest näiteks “Praktilisi nippe loova aju jaoks” ja “Eneseteostus läbi hariduse” suuresti koosnevad. Neis pole tingimata midagi põrutavalt uut, samas ongi oluline, et teatud teemasid ikka ja jälle üle korrutatakse, näidates neid mõne teise nurga alt. Ma näiteks eemaldasin poole raamatu pealt oma mobiilist FB ja veel mõne sotsiaalmeedia. Oli kohe tunda, kuidas vahepeal telefoni kätte võttes oli nutiseadmest midagi puudu. Panin telefoni käest ära ja igavlesin edasi. St lugesin edasi.
Sellest on palju juttu olnud, kuidas vahepeal vajab aju puhkust ning molutamist, et tuleks ahhaa-moment. Jaan Aru sõnastab selle tabavalt nii, et mõtted tulevad neljas V-ga tegevuses: voodis, vannis, vantsides ja võileiba tehes. Kindlasti mitte FB-d rullides, sellest on ka palju nende kaante vahel juttu, et mis vahe on süvenenult puslet kokkupanemises ja näiteks TikTokis olemises. Sest on ju eemalt vaadates mõlemad sellised olukorrad, kus laps (või täiskasvanu) on kõrvuni kuhugi ära kadunud. Jah, on – aga nendel kahel on üks oluline erinevus, kes keda või mida kontrollib. Kas kontrollib laps olukorda, või FB, TikTok või moblamäng. Pealegi peab VVVV’le eelnema intensiivne mõttetöö, et “tühja peaga” kõndimise ajaks oleks ajul materjale ja pusletükke, mida vahepeal üritada kokku panna, et lahendamata jäänud mure ühtäkki selguse saaks.
Jaan Aru analüüsib ka seda, kas nutiseadmed on saatanast või mitte. Jällegi, soovitan lugeda raamatut, aga lühike vastus on: ei ole saatanast. Küll aga on oluline vahe, milleks, kuidas ja kui palju neid seadmeid kasutada. Samamoodi võib lapsele nutiseadme kätte anda küll – oluline on see, et millal ning kui kauaks, ning mis eesmärgiga. Autor kirjeldab siin korralikult lahti, et mida tähele panna ning kuidas teha nii, et mobiiltelefon aitaks last, mitte ei vangistaks sotsiaalmeediasse ja mängumaailma. Ega sama on ka meie, täiskasvanutega, kes me tihtipeale juba olemegi nutisõltlased. Pigem võib meiega kohati keeruline olla, võõrutusravi on keerulisem. Siin tulevadki appi tarkade inimeste kirjutatud raamatud, nagu näiteks see siin.
Värskelt jäi silma huvitav arutelu igavuse kohapealt. Kus siis ema on püstihädas, et lapsel on igav ja oleks vaja talle huvitavat tegevust, kuna laps muudkui teeb ja leiutab ning sellest on ikka veel vähe. Lahe, kui inimestel on niivõrd positiivsed probleemid ja väljakutsed. Pikemalt saab lugeda siit.
Tagasi raamatu juurde. Üks lõik leheküljelt 82, mis mulle väga hinge läks:
Nutiseadmelapsed tulevad toime. Nad ei saa koolis ehk nii hästi hakkama ja ehk ei ole nii edukad edasises elus, aga ega neil elu elamata ei jää. Nad on eluga rahul, sest nende uudsusevajadus on rahuldatud. Kümned teadustööd näitavad, et kui praegu kasvavatelt lastelt küsida, kuidas nad ennast tunnevad, siis nutiseadmed ei ole enesetunnet olulisel määral mõjutanud. Nutiseadmed pole siin ja praegu otseselt halvad. Lapsevanematena peame lihtsalt teadma, et nutiseadmete kõrval eksisteerib ka teine võimalus, millel on praegu kõrgem kulu, aga tulevikus suurem tulu. See teine võimalus seisneb selles, et laps või täiskasvanu võtab ja juhib oma elu ise.
Lõpupoole on Jaan Arul mitmeid häid mõtteid, kuidas koolihariduses võiks teha asju teistmoodi. Praegune õpetamisviis on hea andmaks faktiteadmisi ja õpetab, kuidas teha hästi PISA testi, kus on küsimusele olemas üks ja õige vastus. Jaan Aru soovitab sellist õpet vähendada ning tuua juurde võimaluse, kus laps saab vabamalt oma loovust rakendada. Jällegi, ma soovitan raamatu läbi lugeda, kuid üks hea idee on vabatunnid, kus laps saaks ise midagi teha, luua, avastada. See pole kindlasti aeg, mille peaks nutiseadmes veetma, pigem saaks iga laps teha midagi sellises vallas, milles ta tunneb, et kas on tugev või kus ta sooviks midagi proovida. Maalida, kirjutada essee, lühijutt, luua uus riideese, progeda midagi – oleneb täitsa lapsest.
Kusjuures täiskasvanutel töömaailmas head tööandjad näiteks IT vallas teevadki seda. On mingi osa tööst, mis on on vaja ära teha ning nii on. Samal ajal on võimalik lahendada esilekerkinud probleeme mitmel viisil, antakse võimalus mõtelda oma peaga, mõtleda välja teinekord täiesti uudseid lahendusi. Lastakse inimestel end arendada, on juhendajad, mentorid ning tihtipeale ka eraldi arenguprogrammid, kus inimene saab end täiesti uues suunas arendada. Ma ise tegin Elionis läbi kunagi juhtide arenguprogrammi, mis on olnud palju kasuks, kuigi juhina ma ei olnud väga edukas viisakalt üteldes. Samas süsteemiadministraatorite arenguprogramm viis just sinna valdkonda, mis mulle sobib ja meeldib. Seega on ammu juba suurte inimeste maailmas olemas viisid, kuidas loovust toetada, miks ka mitte teha sama koolis?
Kokkuvõtvalt: kasulik ja vajalik raamat taaskord. Üldse tundub mulle, et kõik, millele Jaan Aru käe külge paneb, muutub väärtuslikuks. Annaks loodus autorile veel palju tegusaid elupäevi!
